Hoidkem kõige nõrgemaid

Nonii, kõik see mees, pole peale augustit siia mitte ühtegi rida kirjutanud. Pole paha. Käes on aasta 2013 veebruari lõpp ja on aeg lisada blogile uus aasta ja kuu juurde :). Seda, mida ma kõik need 6 kuud seni teinud olen, ei hakka ma üles kirjutamagi, ei jõuaks hommikuseks tööleminekuks ka ära. Proovin (ei ürita, sest üritamine on luhtaläinud katse) alates tänasest võimalikult tihti kirja panna nn. päeva mõtteterad, a'la teemad, mis on sellel päeval just kõige päevakajalisemad ja mille üle arutatakse kõige rohkem. Tegemist ei hakka olema poliitika või elu24 teemadega, vaid täiesti elust enesest võetud.
Tänaseks mõtteks on - Loom, kui pereliige. Usun, et kõigil (või vähemalt enamusel), kellel on lemmikloom, käitub temaga nagu pereliige. Ei ole lihtsalt nii, et kui loomaga midagi juhtub, siis mõeldakse: "Mis siis sellest, võtan uue.". Tegelikult on lemmikloom nagu inimene, ainsa vahega, et tema ei saa enda eest ise hoolitseda või endale raha teenida. Kõik lemmikloomad on mulle alati väga lähedaseks saanud ja sellepärast ei ole mul mitte kunagi kahju investeerida nendesse. Kui on vaja arsti juures käia ja sealne arve on ulme summa, siis olen ma pigem looma heaolu peal väljas. Hetkel on kõige parem näide see, kui üks minu pere loomadest sai u. nädal tagasi kihutavalt autolt löögi vastu paremat tagajalga. Kui nägin, et koer lonkab, arvasin, et on kerge põrutus ja läheb üle. Täna tundus juba, et läheb ikka hullemaks. Võtsin koera sülle ja läksin loomaarstile, et asjasse selgust tuua, sest paari päeva pärast oleks võib-olla juba hilja olnud. Välisel vaatlusel ei osanud arst midagi öelda, sest taga jalga katsudes ei teinud Berta teist häältki. Seesmine vaatlus tõi kindla vastuse - rangluumurd. Diagnoos tuli nagu välk selgest taevast, sest seda ma poleks osanud oodata. Kindluse saamiseks ja täpsete asjaolude selgitamiseks tehti röntgen, mis näitas, et rangluu on kolmest kohast katki. Seda kõike kuulda polnud eriti meeldiv. On 2 võimalust - kas lasta teha 500€ maksva operatsiooni või koer peab 99% tõenäosusega oma elupäevade lõpuni kolmel jalal kõndima. Kuna tegemist pole korterikoeraga, siis oleks suurest summast hoolimata parim lahendus operatsioon. Praegu käib asjade uurimine ja läbimõtlemine.
Kuna täna juhtus selline sündmus, siis just täna olen mõelnud nii paljudele asjadele, mis seostub lemmikloomadega. Endalgi hakkab kurb, kui vaatan looma ja ta ei saa joosta, hüpata ega rõõmus olla.
Loodan, et kõik leiab lahenduse, omalt poolt teen ma igal juhul kõik selleks, et Berta saaks vajamineva operatsiooni!

Kui see tekst pani kasvõi ühe inimese mõtlema sellele, kui palju me peame hoidma ka neid, kes ennast ise hoida ei saa, siis olen rahul :)

Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole

Praegu otsustasin siia midagi kirja panna ainult sellepärast, et kell on 1.50 ja mul puudub uni.
Kuna laupäeva hommikul toimus viimase aja üks kõige kurvemaid sündmuseid - leidsin meie pere kassi maanteelt alla aetuna - siis hakkasin mõtlema sellele, kui palju me inimesi tunneme või neid läbi oskame näha? Tegelikult me kohtume päevas sadade inimestega (ka tänaval vastu mööda kõndimine on kohtumine), aga me ei tea, mis ta hinges toimub. Mina olen 90% ulatuses inimene, kes negatiivseid tundeid välja ei näita. 10% kuulub sellesse kategooriasse, kui ma näitan neid välja väga lähedasele inimesele. Täpselt nii, neid inimesi on vähem, kui ühel käel sõrmi. Öeldakse muidugi, et jagatud mure on pool muret, aga ma ei taha tõesti igale teisele rääkida millestki, mis mulle väga halvasti tegelikult mõjub. Õnneks võin öelda, et selliseid olukordi, kus ma pean halva sündmuse enda sisse jätma ja näiteks hommikul rõõmsalt tööle minema, pole palju. Samamoodi, kui kõnnid tänaval, siis võib nendest ainult mõni protsent inimesi olla tõeliselt õnnelikud. Omamoodi oskus ongi raskuses naeratada ja rõõmsameelne olla.
See mõte vaevas mind laupäevast alates siis :D. Enda elust-olust ei oskagi midagi eriti kirjutada. Paari kuuga on väga palju muutunud, k.a. väga heade sõprade kaotamine. Kui 11. juulil järjekordselt Nopris puhkust andsin, arvasin, et 4 nädalat läheb nii aeglaselt ja venivalt, aga õnneks on 4 töist nädalat läbi. Saan natuke puhata, mille sisse jääb ka Maasikaealiseks saamine. Praegu annab ainukesena vananemisest märku selg, mis on probleemiks olnud juba 2 nädalat ja 3 päeva. Arvestades seda, mis seis algul oli, on praegune pisike valu nagu sääsehammustus. Pipraplaastriga harjusin ka ära - valus, aga väga tõhus abiline. Homsest hakkan harjutusi tegema (loodetavasti aitavad paranemisele kaasa), lubasin ämmale ;). Praeguseks on kell saanud 2.14 ja tundub, et on õige aeg siin lõpetada ja magama suunduda. Ehk siis, võib-olla satun siia jälle varsti.

Mai esimene!

Pole siia üle kuu aja midagi kirja pannud. Praegu on kõige kiirem aeg sellel õppeaastal - 12,5 päeva pärast eksam. Õnneks hakkavad kooli asjad nüüd paika minema. Pidin 1,5 nädalat ootama, et Tooraine õpetuse lõputesti hinde teada saaksin. Lubas täna õhtuks töö parandada, aga kell oli juba üle 20-ne ja hinne ikka sama. Arvasin juba, et failisin & pean jälle üle 100-lk materjali kätte võtma, aga siiski...läks õnneks :). Kui ma parandatud hinnet nägin, oli mu nägu awesome! Oleksin hea meelega kellelegi kaela hüpanud :D. Ma ootan nii väga juba, et eksamimöll läbi oleks, siis on jäänud 2-3 ainet lõpuni ning 20. juunil kell. 12.00 on FIN! Enne, kui eksam ära pole olnud, ei vaata lõpetamiseks kleitigi või ei pane juuksurisse aega (kui ongi veel mõni vaba aeg :D). Mul on niiiiiiii kahju, et sellel kuul ainult 2 korda olen saanud Karnaluksis käia, kuigi tahaks rohkem. Aga muidugi ma ei saa, sest tunniplaan on tunde nii täis topitud, 2 nädalat enne eksamit lastakse pooleks õppida. Tahaks juba selle aasta esimest rabarberikooki teha, kuigi aiman, et Joosu külas pole varre pikkus veel 3cm-ki. Õppimise kõrvalt pean leidma aega ka Maijooksule keskendumiseks. Viimasel nädalal võtsime Merliniga ennast kokku ja käime ikka vastupidavust testimas. Eile oli mul juba esimese kilomeetri peal väsimus ja jõuetus, aga täna oli juba mõnus. Pean endale laupäevaks vähemalt jooksujalatsitega midagi ligilähedast muretsema, sest nende sketchersitega ma asfaldil kaugele ei jõua :D. Nüüd jääb loota vaid, et kuni laupäevani on päikseline & muidugi see, et võimalikult hästi jookseksime :). Seekord lühike kokkuvõte, loodan, et mitte selle kuu viimane.

Aprilli esimene (tõenäoliselt viimane)

Mõtlesin siin, et inimeste tujud sõltuvad ainult rahulolust ja rahulolu tagavad paljud tegurid - ilm, ümbritsevad inimesed, kool/töö, tervis jne. Me kõik mõtleme erinevalt, tähtsustame erinevaid inimesi/tegevusi/asju (?), muretseme erinevate inimeste/tegevuste/asjade (?) pärast. Nii jabur, kui see ka poleks, tundub mulle, et teatud Sa-pead-nii-mõtlema on inimestele sisse kodeeritud. Isegi, kui teatud olukordades üritatakse negatiivsust positiivsusega üle trumbata. Kui hästi ja intensiivselt mõelda, siis võib see isegi õnnestuda, aga samas olukorras ollakse ikka ja jälle, sest teatud mõtlemised oleks nagu...ette määratud? Esmapilgul tohutu suurena ja raskena näivad mured tunduvad pikapeale tühised, aga öeldaksegi, et erinevas vanuses muretsetaksegi erinevate asjade pärast. Mida vanemaks saad, seda tühisemad tunduvad eelnevate aastate muretsemised.  Samas, kes sellele praegusel hetkel mõtleks?  Tõenäoliselt tahaksid kõik, et kõik oleks kõige paremas korras!
Käimas on kooliskäimise viimased kuud. Ma ei tea isegi, kas tundub raskem või kergem. Kindlasti kergem, kui I. poolaasta, aga tooraineõpetus on mul ikka veel teha. Peab ikka käsile võtma. Tenoki referaadi tegin isegi ühe päevaga ära :p. Tööl käin endiselt, eelmise nädala esimest tööpäeva alustasin juba mulineede paradiisis, mida ma isegi kartsin. Eile suutsin ennast õnneks jälle kõrgemale astmele töödelda :D. Kõige rohkem meeldis taasnägemise emotsioonid - kõik ütlesid ikka, et oooooo, Sind ka siin üle pika aja näha. Jah, nautige veel, kuni ma teiega olen! Peale jooksmise, tegin ka selle aasta esimese rattasõidu. Väga mõnus oli, kahju, et me liiga hilja sõitma läksime ja Piritale ei jõudnud. Loodetavasti jõuan Lõuna-Eestis nelja päeva jooksul ka sportida :). Peaksin juba mõtetes lõputorti kokku panema, aga kui seda praegu teha, siis tuleks mango-kirsi-šokolaadi-vahukoore-biskviidi tort. Suurepärane! Eile jõudsin esimest korda kujundusõpetuse tundi. Päris huvitav on vahelduseks teoreetilise ja igava kõrval ka midagi loomingulist teha. Tunni esimeses pooles pidime kevadpildi tegema. Kui selle endale saab, siis raamin ära ja kui isal ülemine tuba valmis saab, siis lasen sinna seinale panna :). Tunni teises pooles pidime kujundeid järgi joonistama, mis polnud eriti tore.
Äkiline lõpp, aga mis siis ikka...

Näeme, siis kirjutame.

Head kevade algust :)

Vähemalt juba 2-3 päeva on see leht mul lahti. Mõtteid on ja mõtteid pole - vahelduva eduga. Uskumatu, kui kiirelt aeg läheb - alles oli 8. märts ja naistepäev ning juba on 20. märts ja kevade algus. Praegu tunduvad päevad täis päikest palju rõõmsamad, kui päev täis lörtsi, niisket õhku ja porilompe (nagu eile). Tõenäoliselt pean hakkama, peale jalas olevate jalanõude, kaasas kandma veel ühte paari jalatseid. Eile, enne tööleminekut vaatasin aknast välja, mitte eriti rõõmustav vaatepilt ja otsustasin, et panen talvesaapad jalga. Tööle jõudes olid jalad pooleldi märjad. Täna hommikul vaatasin ilma - samamoodi, mitte midagi rõõmustavat. Otsustasin, et täna lähen kummikutega. Pidin tunnistama, et kõik porilombid, millest olin sunnitus eile läbi astuma, olid kuivanud. Tööpäev oli ka kahjuks liiga lühike. Pidin 2 cheesecake-i põhja tegema, 15 suurt korvikest, ühe teekoogi kreemi ja natuke riiuleid korrastama. Reedel võiks hoopis nii lühike olla. 1,5 nädalat veel praktikat. Ma isegi ei tea, kas ootan lõppu või mitte. Vist isegi ootan, siis saab teatud ainetega ühelepoole loodetavasti. Karnaluksi saaks ka. Uskumatu, aga igatsen juba sealolemist :D. Reedel venis tööpäev ikka eriti pikaks - neljani. Tööd oli muidugi päris palju. Peale tööd läksime Kristeliga Rocc al Mare-sse. Järjekordselt sain aru, miks mulle ilma tagamõtteta poodelda ei meeldi. Mitte üldsegi ei meeldi. Kuna Kristelil oli vaja mantlit ja kevad-sügissaapaid, siis ma olin kaasas, kui hindaja ja orienteeruja & lõpuks korterisse jõudes olin ma tõsiselt peaaegu surmväsinud. Tekib küsimus, et miks me üldse Tallinna kaugemasse otsa ronisime, kui lahkusime ilma mantli ja saabasteta? Õhtul tegin pitsat, mis maitses nii minule, kui ka mu kallile mehele :). Ootan juba seda, kui lasanjet saaksin teha :D. Neljapäeval või reedel teatas Aila, et ta tütar teeb Näpustuudiost  uurimustöö ja oleks vaja vilistlaste meenutusjuttu. Optimistlikult mõtlesin. Eile tegin jutu valmis, üle kivide ja kändude, isegi päris hea sai. Näpustuudiosse tahaks jõuda kindlasti lähiajal. Ootan juba reedet, et saaksin Lõunasse minna. Loodetavasti on nädalavahetus päikseline!

Naistepäev

Mõtlesin, et see postitus on esimene naistepäeva postitus siin blogis, siis leidsin 2009. aasta 8. märtsi sissekande. Lugesin seda ja ei seostanud seda postitust üldse endaga :D, lugesin lõppu ja meenus, et Caspar kirjutas selle. Minu poolt on see postitus, selles blogis, esimene.
Niisiis. Praktikal olen viibinud 1,5 nädalat ja meenutab küll väga Maiasmoka praktikat. Üks märgatav ja tuntav vahe on ainult see, et ruumide temperatuurid on kõvasti alla normaalsuse. Seda, et seal on külm, öeldi mulle juba esimest korda sinna minnes. Kõik on minu vaba valik ikka. Üldiselt on kõik väga lebo, aga samas ma õpin seal iga päevaga midagi uut juurde. Kiidan kohta. Praktika võiks forever kesta, ma ei taha kooli peale mõeldagi :D.
Reedel läksin teist nädalavahetust järjest Lõuna-Eestisse. Mul on tunne, et olen ainus, kes kutsikaid jälle nunnutab ning nende arenguga kursis tahab olla. Kui ma ükskõik, millise Evestuse käest küsin nende kohta, siis vastatakse umbkaudsete lausetega. Tegelikult läheb neil kõigil hästi. Bertal on vaimustus üle läinud & tüdinenud juba sellest, et peab neid toitma pidevalt :D. Vähemalt pole ta kuri. Laupäeval käisin saunas ja see oli tõsiselt sweet jesus tunne. Sõime-jõime kõike head ja paremat. Vaatasime Eesti Laulu & öösel pidin elumehele järgi minema. Ma ei tea, kuidas nad nii kaua lasid enda järel oodata... Elumees polnud ka öösel enam eriti energiat täis :D, pigem pahur ja unine. Pühapäev möödus nagu üks mõttetu pühapäev ikka. Kauril ka tuulerõuged ja teda oli päris huvitav vaadata, kui käis enda rohelise draakoni hommikumantliga, olles ise rohetäpiline :D. Priidiku pärast pidime kell viis juba tallinna tagasi tulema, mehed mehed mehed!!! Ma oleks 1,5 tunniga jõudnud veel üle mõistuse asju teha & poleks järjekordselt midagi maha ka unustanud :D. Ilm kiskus esmaspäeval tuuliseks ja külmaks, polnud midagi, lasin mütsi tallinna saata. Seda pähe pannes oli kohe inimlikum tunne. Ma ei tea, kui imelik see on, kui enda vanu postitusi loen :D, aga peab tõdema, et mul oleks vaja üle pika aja lugeda raamatut, mis räägiks reaalsest elust. Kui aus olla, siis ma isegi tean, mis raamat see olla võiks. Kusjuures, enne mõtlesin, et miks ma näiteks siia ikka mõnikord satun? Mis siis, et ühe kuu jooksul 2-4 korda, järelikult on mõnikord hea midagi siiski kirja panna :). Aga see selleks. Selline (lühike, esimene) sissekanne naistepäeval!

Head naistepäeva kõigile naistele!

Kevad tulekul!

Ma võtan juba pikemat aega hoogu, et siia midagi kirja panna. Sündmusi, millest kirjutada, on, aga samas jookseb mõte laiali. Praegu olen ma siin ainult sellepärast, et mul pole mitte midagi peale raadio kuulamise teha.
Ma ei tea isegi, millest ma alustan :D. 23. veebruaril sai aasta uuesti kõndima õppimisest ja kipsi eemaldamisest. See polnud tõenäoliselt meeleski täpselt. Neljapäeval sai üle pika aja autoga Lõunasse sõidetud. Kui ma arvasin neljapäeval, et Allan ei võta meid mitte kunagi enda autosse, siis peale eilset ei tee ta seda 90% tõenäosusega :D. Tegelikult 21.02.2012 (jääb hästi meelde ja omamoodi maagiline) sünnitas Berta 4 (järjekordselt) armsat kutsikat. Nendesse kiindub kohe. Jama on see, et ma ei näe seda, kuidas nad silmad avavad, jalad alla võtavad ja ise sööma hakkavad. Algul vaatasin, et kõik on reaalselt musta värvi (koos valge triibuga otsa ees), aga tegelikult on üks tume-pruun, teisel on pea tume pruun, aga keha must, kolmandal on keha must ja käpad pruunid ja neljas on üleni must, koos tume-pruunide pisidetailidega. Kauri pani juba ühe nimeks Tupsu, sest ta pidi Teletupsu näoga olema :D. Järgmine kord, kui koju lähen, on nendega üks fotosessioon plaanis & mitte telefoniga :). Kuna Kristel ei lubanud mul mitte kuidagi neljapäevase Vennaskonna kontserdi peale "ei" öelda, siis ma pidingi sinna minema. Kindlasti ma ei kahetse :D, sai tantsitud ja räägitud ja naerdud - väga hea oli! Reedel oli väike pühaõhtusöömaaeg tädi juures. Söömine on ainuke tegevus, mis toidab & kuna laua peal oli paras ports kiluvõileibu munaga, siis ma ennast tagasi ka ei hoidnud. Üritasin küll vähemalt 00:35'ni tegevust leida, et "P.S. I love you" näha, aga kell oli alles 23 millegagi, kui voodisse jõudsin ja panin selle filmi tõmbama endale. Laupäeval ärkasin 10.38 & läks koristamiseks. Hiljem tuli marmorkeeksi isu ja no ei saanud sellest mõttest lahti. Tegingi ühe hiigelkeeksi, peale tegin glasuuri :D ja keeks sai imehea. Läheb kordamisele. Kuigi laupäevane saun oli üle pika aja ülim, pidin sealt kiiruga läbi käima, et õhtuks valmis sättida. Alustasime Kristeli juurest (ma sain kõrvitsaid ka, muide :D). Õnneks leidsime endale autojuhi, kes meid klubisse viiks. Seekord oli Club Tartu üle rahvastatud ja möllasime seal umbes tunnike. Edasi tuli idee minna Bevegasse. Ma olin üsna kindel, et me ukse juurest kaugemale ei jõua, sest vanad tegijad teadsid rääkida, et kuu lõpus pole seal praktiliselt mitte üldsegi rahvast. Ega ma väga mööda ei pannudki selle mõttega :D. Pilet tehti välja (jess!). Ütleks, et Bevegas olles pole mul never nii head pidu olnud. Tantsitud sai kogu hingest. Mingihetk mõtlesime, et tahaks väga juua, läksime Kristeliga leti äärde, hakkasime menüüd vaatama. Mingi mees seisis meie kõrval ja nihutas laualampi nii, et valgus paistis ainult menüüle (privileeg) & kui me ei suutnud otsustada, mida võtta, siis ütles, et õige oleks, kui teeks meile joogid välja. Meil polnud selle vastu mitte midagi, jäigi 3.80 alles :D. Lõpuks tantsisime täiesti peo lõpuni ja oleks isegi veel tantsinud. Tõestasime järjekordselt, et Eesti muusika järgi on võimalik väga edukalt nii tantsida, et juuksed lendavad ja puusad liiguvad. Ma arvan, et Mati peaks mind ja Kristelit kuu lõpus palkama, et inimesi tantsima veaksime :D. Pühapäeval ärkasin mõned minutid enne 11-st. Anne näost oli kohe aru saada, et käis öösel meiega väljas, kuigi ta ei panustanud pooltki nii palju, kui meie :D. Tallinnasse sõit oli jälle omaette kogemus. Juba Koiolas meenus, et unustasin tööriided maha, nii, ümberpöörd. Tartus avastasime, et Selveris on praegu naturaalne siider soodne, ostsime mõned. Aeg jälle kulus :D. Ma-ei-mäleta-mis-grill-see-oli ostsime burgerid, sest kõht oli tõsiselt tühi, aga selleks hetkeks oli mul kõhus kõrvetiste tunne ja jõudsin alla poole süüa. Kõrvetised viisidki pühapäevaõhtuse tuju ära. Täna läksin kümneks praktikale ja no tööd polnud eriti, pidin ainult 2 tundi olema siis. Inimesed tunduvad küll toredad :). Homme pean alles 12-ks minema :D, mis on iseenesest hea muidugi. Lähebki aeg kiirelt, sest ma ootan reedet, vägavägavägavägavägaväga!

Seekord oli selline postitus siis, tahaks loota, et järgmine tuleb enne naistepäeva!