Noo ...

Ma ei oska isegi öelda, kas ma olen laisk, et ma enam iga päev ei blogi? Kas mul on ebahuvitav elu? Võibolla ei ole mul aega midagi kirjutada? See viimane varjant on suhteliselt õige, mul napib aega, võiks isegi öelda, et hetkel on mu elus üks kiiremaid aegu - Toitlustuse essee + selle kaitsmine, Majutuse essee, tutipäeva korraldamises kaasaaitamine (jõustub järgmisel neljapäeval), segakoori ettelaulmine, venekeele sõnad peab ka pähe õppima, majutuse ühe toa sisustamine + slaidiesitlus, järgmise reede noortemess Põlvas, 11 - 12. aprilli laat Tartus, raamatute lugemine & rohkem ei tule HETKEL meelde. Ma tean, seda kõike võib väga palju olla, aga ma tõsiselt püüan hakkama saada ja mitte nuriseda. Väga hull päev oli täna :D tglt ja seda sõna otseses mõttes. Hommik algas Viinalassi tunniga, mis oli väga masendavalt igav, ma suutsin isegi raamatu seal tunnis läbi lugeda, mis on positiivne. Peale esimest tundi liikusime H11 + T11 Tartu poole, käisime Barclay (?) hotellis ja tegime linnaekskursiooni, aga kõige põhilisem oli mäkkis käimine, mmmm, päris hea oli üle pika aja midagi üli head süüa :) . Peale söömist läksime Turismi + Motoexotica messile, mis oli üle aegade vinge. Nänni ja pahma sain üle prahi. Leidsin hea tegevuse Turismimessi poolepeal - Täitsin igasuguseid blankette ja kuponge, noh, et võib midagi võita jne. Jõudsin koju, mingi enne kella seitset oli sisetunne täpselt selline, et ma peaks enda telefoni jälgima, võibolla tuleb mingi võiduteade, läksin üles, otsisin telefoni kotist välja & oppa, oligi 2 vastamata kõnet, vaatasin numbrit, võõras mobiilinumber, ei lootnud, et see keegi messilt võib olla, aga miski ütles, et helista tagasi, helistasin tagasi & ülla-ülla, oligi Rõuge noorteklubist, messiboksist mingi kutt:

Mina: "Sa helistasid mulle."

Kutt: "Jah, Sina oled Elisabett jah?."

Mina: "Jah, olen."

Kutt: "Sa täitsid messil ühe lehe ja Sa võitsid."

Mina: "Jah." (see oli tuim reaktsioon :D)

.... (blablabla, edasine jutt on juba pahm)

Isver, kui õnnelik ma olin ikka, kuigi ma ei mäleta mitte kuidagigi, mis auhinnaks oli :D, ma eeldan, et Rõuge Paadiralli pilet(id), see oleks küll väga hea. Kõige ägedam oli minu reaktsioon ikka, ma oleks võinud öelda kasvõi seda: "Oh, misasja, tegelikult ka v? Mis ma võitsin siis?" , aga ma ütlesin "Jah." , oh mind küll :D, kohe näha, et ma pole harjunud võitma midagi & kui aus olla, siis ma polegi midagi nii vägeva meetodiga võitnud, väiksed loterii võidud on kõigest olnud. Täna oli siiski MINU päev siis :P . Aga okei, ma tegelen nüüd edasi Toitlustuse esseega, saaks valmis, oleks väike koorem südamelt langenud. Eks ma üritan ikka võimalikult tihedalt kirjutada ja annan kohe teada, kui ma midagi veel messilt võitsin (liialt ei looda :P) või siis, mis ma Rõuge Paadiralli teemal auhinnaks sain :).

PS: Mõned pildid ka Tartust.

Something change.

Miks ma ei mõistnud Teda, siis kui õige aeg oli? Miks ma alles nüüd kahetsen oma viga? Miks ma ei suuda Teda unustada? Miks ma ei suuda täielikult oma eluga edasi minna? Miks kõik alati nii keeruline peab olema? Ma üritan nendele ja veel kümnetele küsimustele vastuseid leida, aga ma ei ole eriti kaugele jõudnud sellega. Oi, kuidas ma tahaks aega tagasi keerata. Ma oleks 100% rahul sellega, mis mul oli, sest see oli kõige parem. Lugesin raamatut, mille pealkiri oli "Saskia maailm", see ei olnud sisuliselt üldsegi paks raamat, 90 lehekülge, kui ma ei eksi. Raamatu sisu käis peategelase ümber, kelle nimi oli Saskia, algas Saskia elust, kui ta oli 5. aastane. Kõige väiksena oli ta arg, endassetõmbunud & suur mõtleja. Mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas maailma sulanduma. Tal oli klassi üks popimaid tüdrukuid sõbrannaks - Krista. Koos pidutseti, mõeldi poistele ja tunti elust rõõmu. Kui Saskia sai 19. aastaseks, hakkas talle reaalsus kohale jõudma. Ta ei tahtnud enam nn. üheöösuhteid, vaid ta tahtis leida endale seda ainsat ja õiget. Ta hakkas oma mälusopis tuhnama ja leidis oma vanade kavaleride seast Geni, kellele ta hakkas mõtlema pidevalt. Mõtles, mõtles, mõtles ... kuni nad kohtusid juhuslikult ööklubis, peale ööklubi õhtut olid nad lahutamatud. Kohtumine toimus algul nädalalõppudel, kuna Saskia käis linnas kutsekoolis, aga ta ei pidanud nii kaua vastu ja ta võttis koolist paberid välja, kui nad olid paar kuud koos olnud, tundis Saskia, et ta tahab midagi enamat - kooselu. Mõeldud - tehtud. Saskia hakkas üha tihedamini Geni juures ööbima. Jõudis kätte aeg, mil Saskia ja Gen suutsid väikse korteri osta endale. Kui nad olid u. aasta koos olnud, sai Saskia juhuslikult tööd oma kodukohas, müüjana. Kuigi kooselu ja minginegi töökoht oli Saskia unistus, ei läinud kõik just nii, nagu ta arvas, ta ei suutnud harjuda Geni huvide ja harjumustega. Minu arvates ta vingus ja vigises ka koguaeg Geni kallal, küll ei olnud tema jaoks paras aeg last saada jne. Ta hakkab otsima Genis vigu ja halbu harjumusi, mis muidugi ei meeldi eriti Genile, sest ta arvab, et Saskia liialdab. Lõpuks siiski laabub kõik (otsest lõppu ei olegi).

Ma võiks öelda, et kohati tundsin ma ennast Saskia rollis ära. Aga ma üritan siiski leida oma nn. elu mõtet, raamatuid lugedes & ma olen 100%, et raamatute lugemine on mulle ainult kasuks tulnud.

PS: Homme on majutuse töö, edu mulle, eks? :)

Äge ilm -.-

Kas ma mõistan välist ilma? Ei. Kuramus küll, kas tõesti on palju tahetud, kui ma tahaks, et kevad tuleks, kevadel on päike ja päike mõjutab kõike/kõiki. Kui päike paistab, siis on ebanormaalsete inimeste tuju hea (minu k.a.) . Ütleme siis ühe targa lause, mille üle tasub mõelda - Armastus käib ilma kaudu. (Jaja, hakka nüüd filosofeerima) .

Juhuu, ma käisin juuksuris täna, ilgelt vinge, ma olen jälle nagu äsja pruuni värvipotti kukkunud. Igaks juhuks helistasin Kristelile, et teada saada, kas ta jõudis Londonist tagasi ... jõudiski :)))) , oi seda rõõmu, kuna ta võttis telefoni pooluniselt vastu, siis ma ei hakanud kõva häälega rõõmustama, lihtsalt mõttes lasin suure hurraaga läbi "jess, ta ei abiellunudki hindu või mustanahalisega, jess, ta on tagasi!" , kuna ta oli unine, siis ma ei läinud teda veel segama, selleasemel käisin sugulase juures, kuna tal on jalaga tänu kukkumisele probleeme, siis ma käin tema eest poes, raamatukogus jne. Peale tema soovide täitmist suundusin Kristeli juurde (lasin tal kena tunnikese veel põõnata ju :P), kõndides mõtlesin, et võiks talle midagi kostiks vms viia, mõeldud, tehtud, suundusin Maksimarketisse kooki ostma. Tema juurde jõudes ta magas veel, kuigi ma ei tahtnud teda äratada, tegi seda minu eest tema vanaisa. Kui ta oli enam-vähem ärkvel, siis ta jutustas oma Londoni reisist, mida oli omamoodi mõnus kuulata, jaa, MA TAHAN KA!!

Ma tahaks tglt ... oma lugemisest rääkida :D - iga päev 1 raamat, see on normaalne kogus, seni, kuni raamatuid jätkub. Ma olen süvenenud lugemisse, ma elan tegelaste rolli sisse & see teebki lugemise huvitavaks. Kohati ma aiman lugedes juba ette, mis juhtuma hakkab, kusjuures, kõik klapib ka.

Hetkel on mul puhtalt heast südamest tehtud teo pärast jalad peaaegu villis + valutavad ka, aga elab üle :P .

Kui veab, siis ma saan laupäeval tööle (ütleme nii, et mul veab, loodan) & midagi põnevat võtame ette, ma lubasin Kristelile :)

Jeje.

Tere, ma olen hetkel puruks & mulle anti käsk ennast laupäevaks terveks ravida, kas ma suudan? Oleneb ...

Üle pika aja.

Umm, millal viimane postitus oli? 28. veebruar? Jah, vist küll. Ma ei tea isegi seda, et kas hakata nüüd vabandama, sest ma üdiselt ei tea ju, kas keegi üldse loeb seda vabandust, kas tasub oma sõrmi kulutada? Okei, okei, ega mu sõrmed ei ole ei tea mis materjalist, et neil kirjutamise limiit peal on. PALUN VABANDUS, väga väga väga väga väga VABANDUST, et ma siia 2 (?) nädalat midagi kirjutanud ei ole, aga siiski, mul on mõjuv põhjus - Ma ei viibinud kodus, mul oli õhkõrn võimalus internetiga kokku puutuda, jah, justnimelt, ma viibisin haiglas, tervislikud põhjused, mis andsid endast märku juba mitu-mitu nädalat tagasi, aga tugev (?) inimene nagu ma olen, ei rääkinud ma sellest MITTE kellegile, jeah, aga ükskõik, ma olen elus :) (see on muidugi enesestmõistetav).

Kusjuures, mulle tundub, et mul on mingi ülesanne täita (ei, mitte matemaatika või füüsika ülesanne), keegi nagu hoiaks mind kinni (mitte otseses mõttes), keegi tahaks, et ma täidaks tähtsa ülesande, aga samas ta ei ütle seda mulle, mitte keegi ei ütle, kui see ülesanne tuleb kunagi, siis on väike võimalus, et ma saan sellest aru, kui eluülesandest. Mõistad? Ei? Mõistad ikka? Tore.

Mu tuju paranes sellega, kui isa teatas, et mul on ligi 12 000 vaba raha tema arve peal & ma võin sellega teha midaiganes. Ei, ma ei ole 13 aastane pubekas, kes raiskaks selle a`la riiete, meigi vms peale. Mul on neid piisavalt. On 2 võimalust: 1.) Ma panen selle raha ilusti kasvama (ei, ma ei mata maha, lootes, et äkki kasvab rahapuu), panka. Võibolla investeeriks ma selle oma tuleva(ste) lapse/laste tulevikku, midagi ikka ju :) ; 2.) Ostan endale isikliku läpaka, koos lisadega, kui ma kunagi ülikooli/kõrgkooli lähen, siis on mul seda niiguinii vaja, ma ei suudaks pastakaid kulutada või siis sõrmed kuluksid ennem ära.

Kas nüüd tuleb tõesti KEVAD? Vist küll & juba see on positiivne negatiivsete hulgast.

Ma tean, kui jobu ma olen olnud, lihtsalt, üks inimene mõjutab teist (mina olen teine inimene) . Võibolla ei ole see kõik mulle kohale jõudnud, mis vahepeal juhtunud on, aga ma üritan kõigi raskustega toime tulla (kui ma suudan). Ei, ma olen ikka endine, endateada.

Ma üritan nüüd mitte eriti kauaks ära kaduda, kuigi ma pean veel viibima seal, kus ma ei tahaks olla.