Ene Sepp "Medaljon"

1. jaanuari postituses mainisin: Olen arvamusel, et iga inimesega peab juhtuma midagi, mis ta mõistuse nn. koju toob. Olgu selleks mõne väga lähedase inimese või lemmiklooma surm, luhtaläinud suhe või õnnetus, millest oled eluga pääsenud. Mingil ajahetkel hakkame me kõik teatud valdkondi hindama ja väärtustama. Seda juttu kinnitas esmaspäevases "Ellujääja" saates oma loo rääkinud mehe tütar (keeruline, eks?). Ma olen ülimalt õnnelik selle üle, et keegi mõtleb samamoodi, keegi ütles selle avalikult välja :).

"Medaljon" Ene Sepp

Ma lugesin seda raamatut, kuigi algus ei olnud paljutõotav, tõsiselt. Lugesin ja huvitavaks muutus kolmas-neljas peatükk. Mis tunded mind valdasid? Mul hakkas fantaasia tööle, täiesti. Ma kujutasin ette tegelaskujusid, sündmusi, kohti. Usun, et mu kujutlusvõime ei pannud väga palju mööda. Heidi oli kõigest 15 a. (minule jäi mulje, nagu ta oleks raamatu alguses 14 a. olnud, aga okei), kui ta leidis Taneli, kes osutus ta elu armastuseks. Ta oli valmis tema nimel kõigest loobuma ja vastupidi. Heidi oli kõigest 15 a., kui ta rasedaks jäi. Ta ei teinud aborti (sama mõtteviis, nagu minul). Ta kolis Taneli juurde, s.t. kolis kodunt ära, sest Heidi ema ei aktsepteerinud seda rasedust. Kuna Taneli suguvõsal oli mustlase poolt numbrite needus peale pantud (oli vist 15, 60, 20, 16), s.t. Taneli õde Liispet suri 15 a., Taneli vanaisa suri 60 a., Taneli vanem vend suri 20 a., siis suri ka Tanel 16 a., 3 kuud enne lapse sündi, liiklusõnnetus, täiesti ootamatult. Hetkel, mil Tanel oma elu kaotas, kaotas Heidi oma südame teise poole. Terve raamatu vältel oli lõpp kõige kurvem (pisarad tulid silma). Millest ma järeldan, et see on HEA raamat? Ma jäin a. tunnis raamatu lugemisega vahele, sest ma ei vaadanud filmi (anna andeks). Hinne: 10/10 - Soovitan!

Mälestused.

Päevad mööduvad, varsti saab talvest kevad, kevadest suvi ja suvest sügis. Mälestused jäävad, kuid vajuvad kuhugi sügavale ajusoppi, sest igapäevaelu nõuab elamist. Tekivad uued kohustused ja uus elu. Me ei mõtlegi enam möödunule, kuigi see on kunagi tähendanud nii palju. Haavad paranevad ja kibedus muutub millekski nostalgiliseks. Millekski, mille peale mõtleme, kui on hall ja vihmane ilm. Aeg-ajalt tulevad mälestused tagasi tänasesse, et meenutada meile, kes me oleme. Mitte millegi eest oma elus ei saa põgeneda. Kõik siin elus juhtub millegi pärast. Iga elatud hetk aitab meil muutuda, areneda ja õppida. Vahel tuleb lasta minevikul minna ja taanduda sinna, kus teda ei mäletata, kus ta ei tee haiget, et ühel päeval, kui oleme muutunud piisavalt tugevaks, võime minevikuga uuesti silmitsi seista, et saada õnnelikuks.

"Tüütu on inimene, kes räägib siis kui ta peaks kuulama"

Ja jälllllle on nädal möödas, kas see on hea või halb? Hea (ma põhjendan ka), sest siis jõuab järjest lähemale sõbrapäeva nädalavahetus.

"Tüütu on inimene, kes räägib, siis kui ta peaks kuulama". Selle lausega tuleb mul meelde kohe psühholoog, nõuandja, kuulaja, kõige targemalt ikka psühholoog. Tõesti, ma olen seda ikka ilmatumalt palju kogenud, s.t. seda, et kui ma kaalun juba kellelegi midagi rääkida. Olen inimesega vastamisi, räägime tühjast-tähjast & äkki tuleb mul tunne, et ma tahan talle midagi rääkida, midagi, mis mind piinab. Mis mind takistab? See, et see inimene ei kuula, ma ei saa talle isegi vahele öelda: "Ma tahaksin Sulle midagi rääkida.", ta ainult räägib sellest, kuidas ta on nagu mitte-midagi-mitte-kellelegi-tähendav-inimene. Ma kuulan seda, ma olen viisakas ja ei sega vahele. Sellepärast ongi maailmas väga vähe inimesi, kes oskavad õigesti läheneda, et minul tekiks tema vastu usaldus ja ma usaldan talle rääkida midagi, mida ma räägiks vähestele või üldse mitte kellelegi. Tegelikult me vajame eluks vaid kahte inimest - inimest, kes meid õnnelikuks teeks & inimest, kes meid kuulaks, kui me seda kõige rohkem vajame. Mina ei saa näiteks oma murest rääkida inimesele, kes mind ei mõistaks või, kes pole nn. elukogenud olnud. Ma olen alati püüdnud olemas olla inimestele, kes mind vajavad. Need inimesed võivad mulle isegi oma müstilisematest unenägudest rääkida, kurvematest muredest või rõõmsamatest sündmustest. Ma kuulan ja annan nõu, kui on vaja :)

Unenägudest rääkides, ma nägin täna und, täiesti müstilist und (:D): Minu vene keele õpetaja asendas kirjanduse õpetajat (ma ei tea, miks). Vene keele õpetaja pidi läbi lugema mingi raamatu, millel oli 273lk ja mille üks raamatu pool oli kitsam, kui teine. Ta ei viitsinud lugeda, kuigi oleks pidanud, et hiljem meie jaoks kokkuvõte teha ja siis meile sellest raamatust jutustada. Ma vaatasin seda raamatut ja ütlesin: "Hm, 273lk, ma loen selle nädalavahetusega läbi, kui te mulle kirjanduse ühe kursuse viie panete.", siis tuli mulle meelde, et mul on juba see kirjanduse periood viis. Algul kauplesin uue kursuse hinnet viite, aga ta pani uude perioodi ühe viie siis :D. Kusjuures, tund toimus kuskil lossi tornis.

oeh ..

Üks asi on see, kui ma üritan sellest üle saada, teine, aga see, kas ma saan. Ikka, kui ma tema peale mõtlen, tulevad kõik mälestused meelde, sinna ei saa mitte midagi teha. Kui ta peaks kahetsema & asjakohase vabanduse/selgituse leidma, siis mida ma teeks? Tegelikult MITTE ükski vabandus ega selgitus ei tee olematuks minu kannatusi, see ei tee olematuks hingevalu ja pisaraid. Ma kardan, et võin oma tunnetele järele anda ja andestaksin talle, kuigi see oleks täiesti vale tegu. Kõik, mis ma tema kohta teada sain, tegi omamoodi haiget, tundsin ennast nagu õmmeldud pöial, mille õmblused tulevad iseenesest lahti ja see teeb niiiiiiii suurt valu, kirjeldamatut valu. Ma arvan, et vajan mõtlemisaega, aga endist inimest ei saa minust mitte kunagi, ma ei ole see sama Liisu, kes ma olin, siis, kui kõik hästi oli. Sisemuselt. Välimiselt oskan ma oma tundeid varjata. Ükskõik, mis meil praegu poleks, armastan ma ikkagi teda nii väga :(.

kõige hullem hetk...

Me kõik elame mingis ajahetkes ja ei arva, et üksainus hetk võib kõik vastupidiseks muuta. See, mis juhtuma hakkab, jätab meie hinge sügava jälje ja me mõtleme, et võib-olla läheb sellest ülesaamiseks nädal, kuu, kaks, aga tegelikult me ei saagi sellest üle. Seda kõike on väga raske sõnadesse panna, sest juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin, kahjuks. Ma võib-olla üritan temast üle saada, aga ma tean, et ei saa, see teeb mulle nii väga haiget lihtsalt. Nüüd ma tean, kui palju on eluks vaja, et õnnelik olla - ühtainust inimest. Inimest, kes mõistaks, saaks aru, annaks nõu, teeks õnnelikuks ja oleks lihtsalt olemas. Me ei tea tegelikult, kui raske on sellist inimest leida. Võib-olla me leiame sellise inimese, mõtleme, et ta ongi see nn. õige, aga seda, kui õige, me ei tea. Juhuslikult, kui saabubki see kõige hullem hetk, mida me kõik vältida püüame, puruneb elu kildudeks. Me mõtleme mõtlematuid mõtteid, tegusi & sel ajahetkel me ei kontrolli ennast. Võib-olla on mul veidi kergem, sest ma olen mitu korda seda läbi elanud, aga see, mis mu hinges ja südames toimub, tean ainult mina ise.

Jutu moraal/mõte: Tulevikuplaane ei tasu teha, olge õnnelikud, kui teil on keegi, kelle nimel olete valmis kõigile kindla "ei" ütlema.

Ma tean, et ma ei saa sellest mitte kunagi üle, see teebki kõige rohkem haiget.

Tuule Lind "Pööratud kuu"

Ma ei tea, milles asi on, aga võibolla ongi mul raske teatud inimesi mõista või olgem ausad, kõiki inimesi mõista. Kui keegi teeb midagi, millest ma aru ei saa, siis ma ei pea pool õhtut mõtlema, miks ta seda tegi, nutan ja kirun seda, et ma seda kõike endas hoian. Ma olengi lihtsalt selline, et kui on midagi, mida ma tahaksin kellelegi öelda ja see on miskit, mis võib tüli tekitada, ei ütle ma seda. Ma hoian seda endas, mõtlen igal vabal momendil, kuidas ma saaksin probleemi nii lahendada, et ei tekiks tüli. Ikkagi jõuan ma otsaga sinnamaale - ma lasen olla asjal nii, nagu ta on.

Eile, kui tekkis jälle moment, kui mul ei olnud hea olek või tuju (nimetage seda, kuidas tahate), võtsin raamatu, mille ma olin juba sootuks unustanud, sest olin seda vilksamisi paar korda lugenud, aga mitte kunagi ei suutnud ma piisavalt keskenduda, et sisust piisavalt aru saada. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema ... lugesin, ma ei mäleta, mitu lehekülge. Igastahes jõudsin ma sisu juurde, milles oli asja nn. tuum(sisu: Selles romaanis on peategelane abielunaine, kes oma kodu ja pere kõrvale äkki midagi enneolematut ihkama hakkab. Mida, seda ei tea ta algul isegi. Pärast seda, kui ta tutvub huvitava Teresaga, saab naine aru - just nende omavaheline suhe on see, mis võib ta elu muuta. Ja muudabki. Pöörab selle lausa teistpidi. Kuid kas see on elu vüi selle tagajärg?). Mina jõudsingi eile õhtul kohani, kus peategelane kohtus Teresaga. Ausõna, ma pole tükk aega nii huvitavat raamatut lugenud (ma polegi tükk aega lugenud ju). See, mis emotsioonid mind valdasid, seda raamatut lugedes, ei saa kirjeldada (ma üritasin, Kristelile, aga ei tulnud eriti hästi välja). Seda peab tõesti ise lugema. Mille järgi ma annaks sellele raamatule hindeks 10/10? Raamat on siis huvitav, kui ma ei suuda seda käest panna. Sellega oligi nii, et lugesin täna 200 lk läbi, sest koguaeg oli põnevus sees. See raamat oli peaaegu reaalne näide sellest, kuidas inimene hoiab kõik halva endas, siis, kui tal on kogemus sellega, et halva väljaöeldes, tekib tüli. Tegelikult oli raamatu sisu täiesti jabur, no ikka üli jabur, kohati ma hakkasin Teresat vihkama ja oleks tahtnud teda näpistada (minulik :D), sest ta käsutas peategelast koguaeg. Olin valmis raamatusse minema, et Aide'le aru pähe panna, aga ma ei saanud :(. Inimesed, lugege ja tarkus tuleb. Ma otsin vist ikka veel oma elu mõtet raamatutes, kuigi iga raamatu lugemine annab juurde kogemuse, emotsioonid, mõtteainet, äratundmisrõõmu jaaaa niiii edasiii. Üheks uueaasta lubaduseks peakski lubama, et keskendun mingilmääral raamatumaailma, again, kuigi mul on ka muid muresid, aga raamat aitab relaxing :)

Üks kuu kõige paremat :)

Vahel ma mõtlen, et arvatavasti ei suudaks ma enam ilma temata olla. Kui ta siin on, siis muudab tema kohalolek kõik muu tähtsusetuks. Temaga olla on turvaline. Hommikul, kui ärkan, siis juba teadmine, et ta on minu kõrval, on kirjeldamatu. Vahepeal ma lihtsalt istun, ta tuleb, võtab minu ümbert kinni ja ma saan aru, kui väga mul vedanud on. Ta võib vahepeal nii jobu olla, aga ma armastan teda ikkagi üle kõige. Mida aeg edasi, seda raskem on mul temast eemal olla. Koguaeg mulle tundub, et hetk, mil ta siia peab tulema, venib koguaeg.

pilt: kõik on täiesti õige!

2010 2010 2010 2010 2010 2010 2010 2010 2010 2010

Üks on kindel, blogimist ma lõpetada ei suuda. Liialt harjunud vist? Eile sain aru, et vähemalt minul on siin elus mingi ülesanne. Kuidas ma muidu paljudest olukordadest eluga pääsenud olen? Esimene juhtum, mis meenub on see, kui ma sündisin, nabanöör ümber kaela, jäin napilt elama. Teine, mis meenub on see, kui viie aastaselt istusin autos isa süles ja tegin auto ukse sõidu pealt lahti & jäin ukse külge rippuma, pääsesin jälle napilt eluga. Üks suurimaid juhtumeid on see, kui kukkusin ehituse taladelt 3-4m kõrguselt betoonile, viidi haiglasse, järgmine päev sain juba välja. Need ja on veel juhtumeid, kui kõik on hästi läinud. Olen arvamusel, et iga inimesega peab juhtuma midagi, mis ta mõistuse nn. koju toob. Olgu selleks mõne väga lähedase inimese või lemmiklooma surm, luhtaläinud suhe või õnnetus, millest oled eluga pääsenud. Mingil ajahetkel hakkame me kõik teatud valdkondi hindama ja väärtustama. Mina väärtustan eriti seda, et mul on keegi, kelle nimel olen valmis kõigile kindla "ei" ütlema. Hetkel on ta mul olemas & ma teen kõik, et see püsiks :). Igastahes, olen täiesti kindel, et kõik, mis meie elus juhtub, on saatus. Kuidas ma muidu eile täpselt selleks ajaks koju jõudsin, kui isa kirve pöidlasse lõi & ta keeldus totaalselt kiirabisse minemast. Mina ei andnud alla ja viisin ta ikkagi kiirabisse. Hiljem, kui talle oli tehtud 8 õmblust, oli ta mulle üli tänulik, et ma ta sinna viisin. Algul ta arvas, et piisab, kui sidemega kinni seon sõrme, mis siis, et verd jooksis pool tundi järjest. Eilne juhtum pole ainuke, mille kohta ma saaks öelda "Õigel ajal õiges kohas". Ma ootan tõsiselt teisipäeva, nagu ma ootan igat tema siiatulekut, sest temast paremat pole! (Kuigi ta arvab vahel, et ma armastan teda vähem, ei ole see nii). Head uut & paremat aastat, kõigile! Eriliselt edu Casparile, naise otsingul. Ka sellel aastal ei kao 'peidus' pildid mitte kuhugi.