2 tehtud, 3 veel.

Kaks on läbi, kolm on veel, nendest kaks mahub kaheksa päeva sisse. Kirjand. Kui aus olla, siis oli ärevus laupäeva hommikust kuni kirjandi lõpuni sees. Ärkasin seitsme ajal juba üles, sest paar päeva varem nägin unenägu oma hiljaksjäämisest kirjandile. Kohale jõudsin suhteliselt vara - 9.15 (noo pinge oli suur). Kuulates raadios teemasid, ei suutnud ma esmapilgul otsustadagi, sest neli teemat olid sellised, mille üle oleks saanud arutada. Päris kiirelt otsustasin "Rahva hing ja iseloom avaldub tema kirjanduses". Arutasin, loodan, et teemast mööda ei arutanud. Kui keegi minu käest küsib: "Mis teema valisid?", ei oska ma sellele vastata :D, sest mul läheb teema koguaeg meelest ära. Mida aeg edasi, seda rohkem ma kardan, et ma võin läbi kukkuda :(. Kui ma enne kirjandit oskasin lubada, et alla 70p ei tahaks teha, siis peale kirjandit on mul lihtsalt mõte, et tegin nii hästi, kui sain. Eesti keele õpetajale andsin koopia, las ta ennustab. Temalt saan vähemalt teada, kas teemast mööda või mitte. Tänu tänasele ühiskonna konsultatsioonile, kadus väike eksamihirm, sest eile tundus mulle veel täiesti, et ühiskonna riigieksam on füüsika ja ajaloo tasemeline. Homme saab juba kauem magada. Paar nädalat tagasi oleksin sellise uudise peale ilusti naeratanud, aga täna ma ei suudaks näiteks kaua magada. See tüütab ära juba väikese ajaga. Arvatavasti magan poole üheksani ja käin hambaarsti juures ära, nimelt, käisin eelmine kolmapäev hambaarsti juures. Kõik oli ilus ja hea, kui reedel hakkasin märkama, et mul on üks suupool paistes (imelik :D), näiteks, kui ma naeratasin, siis ühel põsel olid suuremad lohud, kui teisel. Kusjuures, hammas ei valuta, pole valus ega midagi, lihtsalt on paistes. Alates reedest olen ma 167 korda "lähen hambaarstile", "ei lähe hambaarstile" vaheldumisi mõelnud. Hetke seisuga ma siiski käin ära, võib-olla on põletik ja võib midagi hullemat juhtuda, omg. Raamatu lugemine edeneb - hetkel on käsil "Tule taevas appi". See on raamat, mida ma olen alati lugeda tahtnud. See on raamat, mis räägib mehest, kes saab surma auto alla jäädes. Mehest väljub hing, kes saab rännata igale poole. Nii ta siis näeb oma matuseid, kaassurnuid ja üldsegi kõike, saab ülikiirelt igale poole minna ka (samas ta ei vaja magamist, toitu, wc'd, ega midagi). Praegu on vähe loetud, s.t. suurem seiklus on ees, aga meeldib :). Täna käisin Jukul ja Kauril järel, kuna aega oli umbes tund aega, siis läksin poistega mänguväljakule (nende mõistes lõbustusparki :D). Nii armas oli vaadata, kui ilusti nad mängisid. Kauri kaasas mängu ka oma rühma tüdruku, kellega ta kodu mängis (vaene kauri :D). Kauri on alati selline mängime-kodu-ja-midagi-hellemat-tüüpi. Juku on selline kakleme-ja-jookseme-tüüp. Juku leiab isegi Active spritzeri (?) pirnimaitselisest joogist midagi siidrile sarnast :D. Tal ongi neljapäeval sünnipäev, see tähendab seda, et ma pean vähemalt kolm erinevat kooki tegema, läheb kiireks, aga saab hakkama. Homme on laulmine (ilus kohalkäimiste rida, ma ei saa homme mitte minna).

Lühidalt

Luulevõistlusel läks hästi, isegi nii hästi, et kekkooli vanuserühmast ei suudetud võitjat välja selgitada, s.t. kõik 4 said auhinnad :). Tänase päeva kõige õudsam hetk oli see, kui ma avastasin, et jätsin telefoni Kristeli kätte. Läksin tema juurde kiirelt, et see ära otsida. Ta tuli mulle ukse peale vastu ja ütles: "Tead, ma tean, homse kirjandi teemasid." , mul oli misasja-kuidas-see-võimalik-on-nägu peas. Need teemad olid tõesti väga jubedad ("Valetada võid emale-isale, kuid mitte Hannes Võrnole"). Siis ta väitis, et tal on tutvusi. Kuna ta ema hakkas naerma, oli see ilmselgelt reetmine ja ma sain kergelt hingata. Huh. Vähem, kui 24h pärast istun ma aulas ja mõtlen ennast ribadeks :)

tutipäev, vanaisa sünnipäev

Ma sildistasin oma blogi postitusi 2 päeva ja see polnud üldsegi mitte kerge tegevus. See nõudis kannatust lugeda läbi teksti, mida ma olen eelnevalt palju-palju ajaviitseks lugenud. Sildistamise idee peale oleksin võinud juba varem tulla.

Laupäeval oli vanaisa sünnipäev - enne ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kulunud ütlus, mis peab igal koosviibimisel paika. Üldiselt oli õhtujuht e. Eli eestvedamisel toimunud mängud jne väga hästi korraldatud. Ma olen uhke, et sain CD-mängija pause/play nuppu klõpsutada, siis, kui teised samal ajal lasid mustal kotil ringi mööda käia. Koti sisuks olid loomamaskid, ühesõnaga, mina olin see, kes otsustas, kes kuna maski pähe saab :D. Kuna kõrvitsasalat puudus (miks :SSS?), oli mu lemmik riisi-makra salat. Suureks väljakutseks kujunes väikeste laste tädi poole viimine. See polnud üldiselt raske, aga teekonna meeldejätmine mõne minutiga, hm... Esmaspäeval käisin korraks koolis ja siis läksin tööle, üle pika aja, tõesti. Harjumatu. 3,5 päeva, oh õudust. Ma ei saa neljapäeval konsultatsioonis ka käia, kui veab, siis reede hommikul jõuan (palun tal ekstra minu pärast teha). Täna oli tutipäev. Võib-olla olen ma loll, aga see oli parem, kui 9. klassis :). Ilm oli super, kõik oli hea. Pipi oli vinge :D. (Lisan mõne pildi, siis saab parema ülevaate). Homme on kiire päev, neljapäeval on kiire ja reedel ka, apppiii :D.

Side lõpp!

Kevad :)

Kui aus olla, siis ma pole juba tükk aega oma hinnete seisuga nii rahul olnud, kui praegu. Võib öelda, et täna oli viimane koolipäev, kus ma pabistasin sellepärast, kas ma saan nädalavahetusel rahulikult magada, aga pöidlahoidmine aitas. Ma olen ennast igaljuhul ületanud & see on ainult väga hea. Hetke seisuga on mu lõputunnistusel kolm 3'e - füüsika, ajalugu ja geograafia. Juba järgmine laupäev kell 10 olen ma üks mitmekümnest tuhandest õpilasest, kes on sunnitud ennast teiste jaoks kuueks tunniks "surnuks" kuulutama, et tegeleda ainult kirjandiga. Üritan nädalaga vähemalt ühe raamatu veel läbi lugeda, kui hästi läheb, siis kaks, aga see on vähe tõenäoline, kuna ma pean järgmise reedese luuletusega ka tegelema. Ma ei saa öelda, et ma pabistaks kirjandi pärast, aga väike hirm on ikka sees (ma loodan, et kirjandi ajal jookseb mõte nii palju, et vähemalt 500 sõna saan ilma vaevata kirja panna). Tsiteerin eesti keele õpetajat: "Kuna on lugemisaasta, siis võib üks teema olla kirjandus valdkonnast & ma tean, et see sobib Elisabettile, kuna ta loeb palju raamatuid.". Ma ei pahanda selle lause pärast :D, aga ma ei taha, et ta mind üle hindaks... Kui ma praegu mõtlen, siis ma hakkasin väga õigel ajal raamatuid lugema (2,5 aastaga ligi 100 raamatut :D), kuigi kümnendas klassis ei mõelnud ma üldsegi sellele, et 12. klassis on kirjand ja lugemine aitab kõige paremini selle sooritamisele kaasa. Sisetunne tegutses ise :D. Kui mul häid mõtteid tuleb, kirjutan kooli raamatukokku "mõtteid lugemisest". Täna öösel nägin väga normaalset und :D. Kuna ma rääkisin enne magamaminekut alasti olekust, siis muidugi kajastus see ka minu unenäos: Ma käisin Väimela KHK'es, viimaselkorrusel oli saal, kus õpilased tegid High School Musical kava. Hakkasin bussi peale minema, ise samal ajal elueest enda alasti olekut varjata (aga see ei tulnud eriti hästi välja :D), samas ma ei suutnud otsustada, kas minna nr. 14 bussi peale, mis oleks Võrru sõitnud või 16.20 bussi peale, mis oleks mind koju viinud. Samal ajal oli minuga keegi kaasas, aga ma ei mäleta, kes.

Toad on korras, niisiis homme ma loen, küpsetan midagi & õhtul Tartusse.

Armid, mis jäävad.

See tunne on ühtaegu nii masendav, kui ka emotsioonitu. Ma võin öelda, et kõige rohkem esineb selle vaatamisel emotsioonitust, ei tglt masendust. Tahaksin talle nii väga midagi öelda, aga selleks on liiga hilja. Usun, et kõige rohkem oleks vajadus teda sõimata maailma kõige julmemate sõnadega, aga ma ei saa, sest sellest on liiga palju aega möödas. Ma oleksin pidanud seda tegema 3 kuud tagasi, siis kui mul selleks võimalus oli, aga siis olin ma seest tühi ja täiesti jõuetu. Olin täielikult omas maailmas. Ma ei mõelnud tulevikule, vaid hetkele, mida ma sain läbi elada 3 päeva, sest juba esmaspäeval pidin ma pöörduma oma igapäevaellu ja tegema näo, et kõik on kõige paremas korras. See polnud kerge, sest ma pidin täielikult mustast sügavikust täiesti tavalisse inimkeskkonda sulanduma. Seda võib isegi võrrelda pimesoole operatsioonijärgse seisundiga, kui Sul on värske õmblus ja Sa peaksid kõndima rõõmsalt, tehes samas näo nagu Sul poleks valus. Kuigi ma usun, et ajapikku läks mul paremaks, ei ununenud see hetkekski. Uskumatu on see, et ma ei taha isegi praegu, 3 kuud hiljem, sellest rääkida. Ma ei taha, et keegi teaks, kui haiget see mulle praeguseni teeb. Ma ei taha, et keegi teaks, kui nõrk ma sellel hetkel olin (ja olen praegugi). Need 2 päeva jäävad mulle elulõpuni meelde, kuigi ma tahaksin, et need ununeksid. Kui aus olla, siis pole ma mitte midagi teinud, et see ununeks. Miks? Ma ei tea, ma ei oska sellele vastata, aga ma olengi ise kõiges süüdi. Suurem valu oleks ammu kadunud, kui ma oleksin kõik sidemed katkestanud, aga ma ei teinud seda. Ma kõnnin pidevalt sütel, mille kõrvetav valu teeb mu jõuetuks. Ma loodan, et ajapikku hakkab seda valu varjutama miski hea - armastus.

töine

Reedene muusikal oli niiiii hea lihtsalt, tõesti. Esimesel võimalusel läheksin veel vaatama, õüöäü mul ei ole sõnu lihtsalt. Loodan, et kiirustades tehtud keemia töö läks ka hästi, sest mul on väga hea võimalus keemia lõpuhinne 4 saada :)

Mulle meeldis eilne, tõsiselt. Kui ma hakkaks kõiki juhtumisi kirja panema, ei tuleks esmapilgul kõik meeldegi. Kõige parem oli see, kuidas mina ja K. oma pastlatega hädas olime - kõndisime 5 sammu ja nöör lahti & nii oli koguaeg. Või siis see, kuidas K.-l oli täpselt 100.- kaasas ja ta suutis selle pmst täiesti ilusti ära raisata, ratsionaalne mõtlemine :D. Oma viimase raha eest ostis ta 3 grillvorsti, mida ta ise ei julgend müüja käest küsida & 2 pulgakommi. Muidugi minu teada pole mitte midagi erilist selles, kui inimene ostab 3 grillvorsti, isegi siis, kui pakend on kinni. Eilne põhiline lause oligi meil: "Kuule, teeme midagi lõbusat.", samas ise oleks pidanud tööd tegema :D, aga tööd ei olnud eriti :(. Lõunakeskuses olid ka väga toredad inimesed, eriti üks turvamees, kes möödus meie boksist vähemalt 3 korda järjest, ise samal ajal meid vaadates, mitte kaupa (seda ma taipasime päris alguses). Tipphetk: Ma ootasin ja lootsin TERVE PÄEV, et endale hokilitter saada. Esimene kord, kui väga väikestel hokimängijatel õnnestus see litter üle klaasi lüüa, siis ma olin ringi peal & nagu ma kuulsin, selle sai endale väike poiss, keda ei saanud eriti hirmutada, sest tal oli vanaisa kaasas. Teine kord, kui see saatuslik hetk juhtus, siis ma istusin täpselt klaasi juures & olin selleks ajaks juba 5. kordse trauma saanud justnimelt hokilitrite läbi. Saatuslik löök oli ka trauma muidu :D. Kuna mul oli juba litritega kogemused, siis me lihtsalt lasime sellel algul seal võrgu sees maas olla. Krdi K. rikkus algul kõik ära sellega, et võttis litri kätte ja hakkas seda avalikult käes hoidma ja seletama, seda nägi üks hokimängija, ta tuli meie lähedale (klaas ja mõni meeter kõrgust oli meie vahel) & näitas, et me selle tagasi viskaks, K. ehmus ja viskas hokilitri lihtsalt käest, siis see mängija läks väga kaugele ja me vahetasime seni riidedki ära, kui tekkis väike moment, kui ma sain selle salaja oma kotti pista. Tegelikult mu isa ütles, et väljakult äralennanud hokilitter ongi selle oma, kes selle endale saab, vot. Igastahes oli see kordaläinud tööpäev :).

PS: Mell'ile KÕIGE suuremad ja KÕIGE paremad õnnesoovid :* :))

Kiire kevad.

Täielik müstika, kui kiirelt aeg läheb. Poolteist nädalat veel ja siis on hullem õudus möödas, kuigi sisuliselt algab siis alles põhiline õudus. Kui aus olla, siis kardan ma iga eksami pärast, kuigi ma ei tea miks, lihtsalt närv on sees hullult. Ma kardan, et kuigi ma võisin viimase proovikirjandi eest 81p saada, tuleb lõpukirjandi eest max 40p, sest võib juhtuda, et seda parandab keegi, kes vaatab igat rida kulli pilguga. Samas mu süda on 4g kergem sellest, et vene keelega sai täna pmst korda. Täiesti korras on siis, kui ta mingit x tõlkimist vms ei mõtle veel välja. Ta ütles, et referaat oli ka väga hea, kuigi see oli hkhm vikipeediast kirjutatud. Ma pole mitte ühelgi vene keele perioodil nii palju 5 saanud :D, s.t. sellel perioodil on vene keeles kõik viiiiied :). Ma polegi nii lootusetu, kui paistab. Homme tahan ülihüpersupervägamegakiga ajalugu & füüsikat korda saada, yeah I can do it. Täna, ajaloo tunni alguses ta pahandas juba R'iga & mainis talle, et ta ei peaks tema nime talle kogu aeg meelde tuletama & tal on villand juba tema nime ütlemisest. Siis ma mõttes muigasin ja mõtlesin, et ega ta ometi minu nime öelda ei tahaks koguaeg? Ma ei mõtle enam nii, sest sellel ajal, kui ta meile dikteeris, töötasin ma 100% kaasa, siis ta rääkis meile niisama & sellel ajal võtsin ma kotist päeviku, et homset tunniplaani vaadata ja nii, kui ma selle tehtud sain ütles ta mu nime 4 korda järjest, väites, et ma võiksin tunnis kaasa ka töötada, kuigi...MA TEGIN SEDA.

Peale eelmist neljapäeva, kui ma Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lahtiste uste päeval käisin, sain ma inspiratsiooni selleks, et Lõuna-Eesti haiglasse ämmaemanda töövarjuks minna. Saatsin kirja & sain vägagi positiivse vastuse, niiet ma teen ühe oma unistustest umbes 2 nädala pärast teoks :). Ma lootsin, et inglise keele õpetaja on luuletuse esitamise ära unustanud, aga ta polnud seda teinud, miks küll mitte? Niisiis on mul üks kohustus juures, good luck. Reedel Tallinnasse (peavalulik sõit :D), High School Musicali vaatama, eks näis, kuidas läheb. Laupäeval Lõunakeskuse laadale (õnneks laupäeval, mitte pühapäeval), peab jälle kleidi ära triikima, mis võtab 100 tundi, kuna ma pole osav selles :D. Tänaseks kõik & ma loodan, et mind jäetakse blogisse postitamises vähemalt mõneks päevaks rahule :D

Päev Tartus

Hommik algas juba pool 8, kuigi lootsin muidugi vähemalt kella kaheksani magada. Kaheksa läbi natuke olime me tegelikult juba linnas. Viisin Juku lasteaeda & ta tuletas mulle IKKA veel meelde, et ma ps2'e mälukaarti ei unustaks osta. Ei unustanud. Tartusse hakkasime sõita pool kümme. Võtsime K. ka peale. Sõidu sisustamiseks võtsin kaasa vene keele sõnad, mida ma muidugi ei õppinud :D, kurb. 10.15 olime juba Tartus Tervishoiu Kõrgkooli ees. Suundusime kooli. Kuigi ma käisin seal vähem, kui aasta tagasi, ei mäletanud ma isegi seda, kus peauks on. Vastuvõtt oli sõbralik. Kirjutasime oma nime taha allkirja (ma sain oma nime kirjutada ka) & võtsime meeneks hariliku pliiatsi + märgi. Siis läksime järgmise laua juurde, seal sai infovoldikuid võtta ja küsida eriala kohta, mis mind huvitaks. Istusime. Ootasime. Siis tuli üks tädi sinna (:D) ja hakkaski rääkima, et milline tudeng on teatud erialal. Ämmaemanda tudeng oli ka, õnneks. Mina & üks teine tüdruk rääkisime temaga. Rääkis, mis hindeid ja eksameid vaja on, mida vestlusel küsitakse jne. Ütles, et võõrkeele eksamit on vaja, et muidu ei saa üldse sisse, mul tõmbas seest kohe krampi, läksin näost valgeks, silme eest läks mustaks ja jalad läksid nõrgaks - see oli šokk. Ütlesin talle seda, mida mina tean: "Kui võõrkeelt ei tee, siis võetakse võõrkeele lõpuhinne.". Ta küsis siis selle nn. bossi käest järgi & oligi nii nagu ma arvasin, huh, õnneks. Peale seda lõid mu silmad särama, seisin sirgelt ja naeratasin. Pidime veel natuke ootama. Ja siis, mida ma nägin...Triinut. Nagu selgus, oli tema ja ta kursaõde meie giid, üli lahe. Tegid ringkäigu pmst terves majas. Silm puhkas ämmaemanda õppeklassides :). Enne seda, kui ämmaemanda õpperuumidesse läksime, ütles Triinu: "Sinu paradiisi lähme.", tõesti :))). Kogu ringkäik kestis kokku 1,5 tundi & ma olen 100% oma otsuses nüüd kindel. Plaanin aprilli lõpus Lõuna-Eesti haiglasse ämmaemanda töövarjuks minna, kui see teoks saab. Edu mulle :)