Estlat 2010 (25-28. juuni)

Tagasi. Uskumatu, aga need 3 päeva on läbi :(. Eile ja üleüldse oli mul pidevalt koduigatsus, aga täna mõtlen, et see oleks võinud pikem olla. Kõigepealt siis startisime 25. juuni kell: 8.00. Algul oli kõik hästi, aga mitte kauaks :D. Võru metsade vahel lõhkes bussil rehv ja pidime Kreutzwaldi bussi ümber kolima. Sõit jätkus. Olin "Nullpunkti" ja mp3'e lainel. Reedene ilm oli halb. Juba hommikust saadik sadas uduvihma. Mainin ära, et Metsavenna platsipeale avanes ilus vaade, bussist. Enne Baldone'sse jõudmist tegime paar peatust, nendest ühe Riia vanalinnas. Minul ja Kadril oli suur plaan leida üks kommipood kus müüakse komme, aga tingimuseks oli "not Laima" :D. Ühelt poemüüjalt saime üsna täpsed juhised leidmiseks, aga me jäime siiski tühjade kätega, kuna ta ei seletanud TÄIESTI TÄPSELT. Baldonesse jõudes saime umbes viisteist minutit aega, et oma kotid ja värgid klassidesse viia, et edasi suunduda ekskursioonile. Läti sääsed tegid ekskursiooni mittetalutavaks. Peale õhtusööki oli nn. vaba lava, kus iga koor sai esitada laule. Madratsiga oli mul täiesti jama seis :D - kodus läks kompressoriga väga hästi täis ja seal oli isegi elektripump mõttetu asi, mida siis veel suuga puhumisest rääkida (teisel päeval oli Aive vabatahtlik ja tegi suured jõupingutused, et ma ei peaks enam nii väga maaühenduses magama, aitäh). Öörahu esimesel päeval polnud, aga meie toa rahvas läks kaheteist ajal magama. Teisel päeval ärkasime koos päikesega :). Proovis oli raske olla. Päike paistis lagipähe ja vilus saime olla minimaalselt. Peale lõunasööki läksime eksursioonile. Münchauseni vms muuseum ja meri. Matk mere äärde oli 2 x 2,690 (?) km pikk. Paras maa, et tekiksid villid :D. Suutsid oma väikese jalakese laudtee vahele astuda (kaks lauda kõrvuti, nende vahel väike vahe koht, said ju aru?). Peale õhtusööki käisin pesus ja siis läksime Johanna & Kadriga poodi. Väga hea, et me väikeses poes põhjalikult ringi vaatasime, saime paar ilusat leidu ka ;). Tagasiteel tulid meile vastu 2 Jurmala (?) poistekoori väikest poissi. Küsisid: "You're estonians?", Kadri küsis vastu: "And you're latvians?". Poisid kõndisid natuke edasi ja jäid järsku seisma, meie samal ajal kõndisime edasi. Tundsin, et nad lähenevad meile & nad tegid seda JÄLLE :DDDD (Kadri ja Johanna teavad), ma ei üritagi enam väita, et väikesed lätlased julged pole. Magama saime umbes-täpselt kaheteist ajal. Pühapäeval saime tund aega kaugem magada (oh milline rõõm). Seekord oli rohkem proove, koos kuuma päikesega. 10-13 proovid, siis sööma & 15-17 proovid ning kell seitse pidi algama rongkäik, aga see algas tükkmaad hiljem. Kontsert oli võimas, ülivõimas. See emotsioon on kirjeldamatu. "Ta lendab mesipuu poole" tõi mulle pisarad silma, esimest korda. Lauris Reiniksi laul "Es Skrienu" oli ka niiiiii vinge (kuulake youtube'ist). "Üksteist peab hoidma" oli hea, Läti laulud olid ka vägaväga head! Tagasisõit oli raske, juba sellepärast, et on teada-tuntud tõde päikese kohta - kui kell saab üks öösel, siis ei lähe väljas pimedamaks, vaid valgemaks. Niiet me jõudsime Võrru, siis kui päike tõusis. Magamise tegi ebamugavaks külm õhk, mis tuli ma-ei-tea-kust, aga igastahes oli mul väga külm olla. Hetkel toibun reisist ja ootan pikisilmi seda, kui ma saaks Tervishoidu avaldust teha.

"Õnnelik elu! Ükski elus hing ei suudaks seda taluda." G. B. Shaw

Läbi. Eluetapp number *trummipõrin* 2 (?) sai läbi. Miks ma üldse nummerdan eluetappe? Võib-olla oli esimene armumine minu jaoks ka üks eluetappidest, mis möödus niipea, kui reaalsus kohale jõudis? Keskkooli lõpetamine on koolietapp number 2 siis :D. Sõna - etapp - ma vihkan seda juba. Tegelikult on mul muidugi hea meel, et ma sain õigel ajal lõpetatud, s.t. ma ei pidanud tühistama juuksuri aega või õppelajuhataja kutse ette ei koosnenud ainult minu ees- ja perekonnanimest. Ma sain kiituskirja. See, et ma segakooris aktiivselt osalen, pole mulle viimased 3 aastat üllatus olnud, aga kohusetundliku kirjandussõbra nimel tänukiri saada oli midagi uut :D. See oli midagi enneolematut, aga väga head :). Võin 100% öelda, et olin oma soengu, meigi, kleidi ja kingadega väga rahul. Ma tundsin ennast väga hästi ja see andis kindlustunde ja muutis päeva nauditavaks. Kõige rohkem suutsin ma oma soengusse armuda. Niiet, kui ma täna õhtul olin sunnitud oma ilusad juuksed tavapäraseks muutma, ei teinud ma seda kerge südamega :/. Kõige oluliseim eluetapp on minu jaoks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sissesaamine. Hetkel ei ole sellest mitte midagi olulisemat ja ma ei soovi mitte midagi muud siin maailmas, kui sinna sissesaamist minu armastatud erialale. (Triinu koolikaaslaseks tahan ka!!!) Samas ma kardan, et hiljem on pettumus 100% :((, aga ma olen optimistlik :). Kurb tõdeda, aga ma olen ligi 40 tunni jooksul 2 tundi maganud, muidugi ma parandan selle vea kohe.

Aitäh kõigile õnnesoovijatele (eriti nendele, kes raatsisid kohale tulla) ja olge mõtetes minuga ning hoidke mulle pöialt vähemalt augusti keskpaigani :)

Kõik ei lähe alati plaanipäraselt.

Ma ootasin, lootsin, uskusin, aga sellest ei olnud kasu. Tulemus oli vähemalt 2 korda halvem oodatust :(. See tulemus, üksainus tulemus võib muuta kogu mu elu kardinaalselt. Ma senimaani ei usu, et nii läks. Mul olid kõik eeldused, et saada hea tulemus. Ma muidugi ei ennustanud, aga kuna ma sisimas ikkagi lootsin, on pettumus miljonikordne. Okei, elu läheb edasi ja peab vähemalt 1,5 kuud pöialt hoidma.

PS: Täna oli üleüldse neetud päev, damn.

"Põhimõtteliselt on kaalu alles siis, kui kõht on täis söödud." Mark Twain

Kirjanduse koolieksami sain viie :). 97,5 punkti. Eksam polnud raske. Nagu ma juba aimasin oli raskeks proovikiviks Marie Underi ballaad. Ei meeldi sellised ülesanded :D. Tegelikult ma sain ikkagi väga õiglaselt viie - olin 6 päeva järjest õppinud, nii, et kirjanduse lehed olid KOGUAEG kaasas. Nüüd on jäänud viimane ja kõige oluliseeeeem tulemus - kirjand. See peaks saabuma homme või teisipäev või kolmapäev või neljapäev või reede...või laupäeva hommikul. On harva juhud, kui ma armastan oma sisetunnet, nimelt esmaspäeval, kui ma olin tööl ära käinud, oli mul kindel plaan raamatukokku minna. Tegelikult ei suutnud ma enne otsustada, kui viimasel hetkel. Käisin ja sain vähemalt 2 ülimegakiga head leidu - Helga Nõu "Jääauku" & Margus Karu "Nullpunkt" + 2 head leidu (võib-olla arvamus muutub). Hetkel on käsil "Nullpunkt", mida ma olen suutnud lugeda 264 lehekülge. Neid kahte olen ma juba pikka aega soovinud enda kätega puutuda :), joppas. Ma olin esmaspäeval terve ülejäänud õhtu väga sillas sellepärast. Esimene võileivatort sai ka tehtud, väga hea oli. Teisipäeval ärkasin vara, kell 6. Läksin tööle. Kuna mul oli 17.30 laulmine, pidin natuke enne viit töölt lahkuma. Sellel aastal on tööpäevad pikemad, kui eelmisel aastal. Pole vist eriti normaalne, kui töötad näiteks 4 päeva nädalas järjest 11 tundi & 11,5 tundi. Kuna ma polnud vägavägaväga pikka aega füüsiliselt nii rasket ja pikka tööd teinud, olid väsimuse märgid ilmselged. Ülimalt muigama panev juhtum oli ka juba esimesel päeval - Ruta hakkas mulle näitama, kuidas puhkeruumi koristamine käib. Puhastas kraanikaussi, samal ajal oli Mario dušši all (jah, meil on seal selline vinge võimalus :D). Natukese aja pärast, kui ta dušširuumist välja tuli, jäi mul suu lahti. Ta oli ennast uskumatult üles löönud. Hugo Boss'i lõhn läbis ruume. Ruta küsis ta käest, et kuidas dušši all oli, tema ütles: "Väga hea ja mõnus, aga kui Sa siit kraanist vett lasid, tuli duššikraanist täiesti külma vett, siis oli küll grrr (väristas õlgu) tunne." :D. Kusjuures, ta tegi ennast ilusaks juuksurisse minekuks, hm :D. Ma südamest loodan, et Tervishoiu Kõrgkooli vestlus on esmaspäev, kolmapäev või reedel ja päeval, mis oleks mul graafiku järgi vaba, aitäh. Eks näis, kuidas kõik ikkagi kujuneb. Kolmapäeval läksin Tallinna. Alari lõpetamine. Ma olin ainuke, kes kinkis midagi materiaalset ja tõesti vajalikku. Tallinna kohta ei ütle ma mitte midagi halba (köha, aitäh, et Sa rikkusid mu ööd ära :D). Juba esimesel päeval sain oma taluvuse proovile panna - talusin, väga hästi. Mina olin järjekordselt see, kes teda ilusti koju viis ja samal ajal pidevalt öeldes: "Juhtub ikka." :D. Sain isegi 2 (?) korda pikalt pikalt Volvoga sõita. Täiesti tavaline, et mõned karjatused olid garanteeritud. Anti, mu kõige lemmikum, üritas mind koguaeg lohutada. Pugemiskohad olid tal, siis kui mul mäki friikad käes olid. Loomaaias käisime - söötsime parte & kui ma kõndida ei jõudnud, siis võttis Anti mu kukile :D, üks kord oleksin peaaegu selili käinud, my bad. (14 aastane kannab endast 4 aastat vanemat, normaalne nähtus). 3D kinos käisime, kus 3D prillid olid mulle veits suured, s.t. ma pidin neid kas kinni hoidma või normaalkõrgusest kõrgemale panema. Pilguheidul käisin, senimaani paneb Kuno hajameelsus mind muigama, sest loogiliselt pole võimalik mind mitte ära tunda, kui ta teab mu nime ja ma esinesin avalikult. Mulle mingilmääral isegi meeldis, kui Anti ka Tallinnas oli, sain vähemalt kedagi kiusata :D. Laupäeval läksin Pärnu. Mitte midagi halba pole öelda :). Julm tuul oli pidevalt ja teadaolevalt ei armasta mu juuksed isegi tuult, mis puhub 2 m/s. Bowling oli ka väga hea. Tinki oli väga armas & ma suutsin temal ja Mäksul isegi vahet teha. Melli tehtud video on allapoole arvestust, omg :D. Igakell kordaks Pärnu grilli uuesti ;). Vähene uni tekitab peavalu ja tunnet, et kõige parem on oma kodus ja voodi :). Isegi mu ema tunneb mu küpsetamistest puudus, ma parandan selle vea õige pea. Hetkel kummitab mind Mika - Kick-ass, jube lihtsalt :D.

"Paljud on kukkunud, selleks et tõusta varasemast kõrgemale" Seneca

Homme on viimane eksam. Hetkelise materjali põhjal tundub, et kõige kergem. Punkte saab kokku ei rohkem ega vähem, kui 100. Hirmutav. Kirjanduse kergus võib tuleneda õpetajast, kes teab, milliseid teadmisi me vajame või sellest, et kirjandus polegi raske. Tuleb leida loogilisi seoseid, et jätta meelde, kasvõi Hando Runneli või Marie Underi luule tutvustus. Hetkel ma ei oska aimata, mis kõige raskemaks võib kujuneda. Selleks võib olla üks Marie Underi luuletus, mille kohta on küsimused. Võib-olla lähevad kirjanike pseudonüümid ning "Tõde ja õiguse" kolmteist last meelest. Mhm, Andresel oli 9 last ning Pearul 4. Nende kahe tahan-palju lapsesoovide pärast (eriti Andres, 9 last, omg) pean ma oma väikeses aju abil liigitama 13 täiesti ebaloogiliste nimedega lapsed õigete tegijate juurde, no juhul, kui see eksamil päevakorras on. Kusjuures, ma olen mitu korda mõelnud, et kui Andres armastas Krõõta, siis miks tal oli Krõõdaga üks laps vähem, kui Mariga? Krõõda surm pole vabandus, sest Andres ei armastanud Marit, vot vot :D. Kui "Tõde ja õiguse" 13 ülitähtsat last on eksami küsimustes sees, siis loodan, et nad on mul ilusti peas. Hetkel on, aga praegu pole eksamit ka :D. Ma võin panna käe südamele ja öelda, et selleks eksamiks olen ma täielikult õppinud. Tõendusmaterjal on olemas - 2 A4 lehte, millel on 4 lehekülge teksti, see pole enam kaubandusliku välimusega. Kolmapäeval oli. Igastahes loodame parimat ja ma ootan palju palju pöidlahoidjaid, niisiis 7. juuni kell: 8.00-10.00. Tänan teid juba ette :). Üks superuudis ka (peale selle, et kirjanduse eksamiks õppimine teeb targaks) - Ma saan suveks tööle. Neljapäeval, kui mulle helistati, et sobivat kanditaati (ma rääkisin CV'dest) ei leitud ja kutsuti nn. vestlusele, ei suutnud ma terve õhtu seda uskuda :D. Mu viimanegi lootuskiir kustus ju, kui ma olin valmis minema selle aasta tööst rääkima & sain teada, et sellel aastal on/oli valijaks üks mees, tundmatu (minule). Ma olin täielikult leppinud teadmisega, et üle viie aasta tuleb üks suvi, kus ma PEAN puhkama :(. Vestlus kujunes lühikeseks. Ma südamest loodan, et Margus (nädal tagasi veel tundmatu minu jaoks) rääkis kõik asjad hullemaks, kui need tegelikult on. Õnneks on mõned asjad siiski lihtsamad, kui eelmine aasta :) & minu õnneks armastan ma puhtust (kindlasti jään ma Margusele alla :/). Esimene proovilepanek on juba sellel teisipäeval. Loodan, et eelmise aasta kogemused tulevad kasuks ning sama-amet-uus-koht, ei muudaks asja halvemaks. Tegelikult jääb mul nn. uue hoonega harjumiseks üllatavalt vähe aega (mina ei ole süüdi), aga on vägagi loogiline, et minul, kui abituriendil ja teen-palju-jõuan-kaugele-inimesel on palju tegemist. Kõik sündmused on juba väga kaua aega tagasi ette planeeritud (kuigi mulle ei meeldi planeerimine, on sündmusi, mille sujumine ilma planeerimiseta on võimatu :p). Usun, et suudan väga kiiresti õppida, et järgmisel nädalal üle pika aja nostalgiliselt enne kukke ja koitu ärgata. Neljapäeval juhtus midagi imelist - ma sain endale nn. eel-lõpukingituse. See on nii ilus, et ma ei saa sellest pikemalt rääkida :D. Kinkijale olen ma vägavägavägaväga tänulik, sest ta tegi hüpersuper arengu - põhikooli lõpetamisel (ka eel-lõpukingitus) kinkis ta mulle raamatu, mida ma kahjuks ei oska hinnata, mis siis, et üleüldiselt on see väga hinnatud raamat & see ilutseb mu väikesel raamaturiiulil, raamatu nimi on "Kafka". Neljapäev oli tegelikult üle ootuste hea päev, v.a. mõned kõrvalekalded (k.a. hambaarst -.-). Kuna ma olen juba selline inimene, kes ei suuda lihtsalt ühele kenale sõrmusele poeletil vastu panna (Sina ka ei suudaks :D), siis täienes mu sõrmuse kollektsioon + käsi sai käeketi võrra rikkamaks :). Mõlemad ehted on lihtsalt nii ilusad, et Sa võid ette kujutada, kuidas ma sulasin neid klaasitaga vaadates (praegu sulan ka, pidevalt). Tegelikult on kell 3.49 (õues on masendavalt valge) & ma olen ikka veel ärkvel (ma ei suuda eriti sellises valguses magada :D)... Kohe lähen täiendan oma voodit, kus oma koha on leidnud juba Mona ja Ken-Kevin, iseenda võrra. Ma pean ära mainima, et Ken-Kevin on niiiiiiii armas. Alates sellest hetkest, kui ma teda eile nägin, tärkas mu kümnes lemmik, milleks on väikeste lastega tegelemine. See oli nii armas, kuidas ta tuli saunast, väike käterätik ümber, mina küsisin: "Miks Sul nii väike rätik ümber on? Kas Sul külm ei ole?", tema vaatas mulle oma armsate silmadega vastu ja ütles: "On küll." või siis see, kui ma ütlesin talle: "Kevin.", parandas ta mind rõõmsalt, aga rangelt: "Ma olen Ken-Kevin." :D. Kuigi ma tahaks praegu hullult kirjanduse eksamit teha, pean leppima selle õppimisega...

"Kõige rohkem valetatakse pärast jahiretke, sõjaajal ja enne valimisi."

Kirjanduse materjal on käes. Pole eriti mahukas ja mis peamine, ei pea teadma välismaa kirjanike elulugu. "Kalevipoeg" ning "Tõde ja õigus" on ka suuremalt mahult ( mis sõna :D??) peas, aga materjali on siiski palju ja ma ei tohi ennast üle hinnata. Õppida, õppida ja veel kord õppida! Või siis tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, mida ütles juba Andres Paas oma pojale. Tegelikult ma luban (!!!!!), et reedeks on kõik materjal selge. Eilseks avastuseks oli tuulevill, mida ma ei sooviks isegi oma vaenlasele mitte. Huule peal. Tundke mulle kaasa. Tallinnasse minekut ootan, vist. Algul pidi ta lõpetamine 7. juunil olema, aga eile selgus, et 9. juuni hoopis, s.t. just, siis kui ma Tallinna lähen. Praegu tundub, et nii vähe aega saangi Tallinnas olla, aga tegelikult tuleb hiljem hullem peavalu sellest :D.