Paadimatk 2010 :D

Kõige targem oleks sellest täna rääkida, aga ma olen 100% kindel, et selle avaldamine toimub homme, õhtul. Tegelikult oli meil juba mai lõpus (?) plaan, et juunis teeme kena paadimatka. Ma suutsin isegi väga mitmeid kordi seda ette kujutada. Muide, mul on üleüldse halb harjumus palju asju, s.t. sündmusi ette kujutada, it's bad. Kõige üldisem ja parem plaan oli meil minna jaanipäeval, kui aus olla, siis 1 päev peale jaanipäeva. 24. juuni hommikul oli ilm nii ja naa, rohkem pilvisem muidugi, aga ilma vihmata. Ofkoors oli Hendrik see, kes oli kogemata liiga palju joonud, eelmisel päeval :D. Jäi ära. Eelmine esmaspäev oleks saanud minna, aga Hendrik tuli Saaremaa tripilt ja ta ema oli ka kuri :D. Kolmapäeval panime paika, et saagu, mis saab, aga pühapäeval teeme ära, isegi siis, kui tuumaplahvatus on. Kusjuures, kuni tänaseni oli suur selgusetus, et mis siis ikka saab? Kõik rääkisid lihtsalt nii erinevat juttu või ei liikunud info mitte üldsegi. Kell 9 ärkasin & kell 11 saime võrust minema :D, saavutus. Algus kujunes ilusaks. Kõik olid kuivad, koostöö sujus :D. Ausalt, ma tahaksin tegelikult kõik 8,5 tundi kirja panna, aga tõenäoliselt pole see mul meeles, sest päris palju oli korduvat tegevust (loe: vabalangemine :D). Kõige põnevam matka juures oli see, et me pidime pealt vaatama, kuidas kanuud kiiremad olid (palju kiiremad :S) & mitte keegi meist ei teadnud täpsemalt, kui pikk see teekond on. Alar üritas koguaeg meisse positiivsust süstida, aga me leidsime, et igal asjal pole päikselisem pool, kuigi tema arvates saime me tänu pikale matkale tugevamaks :D. Me olime sõitnud 2 tundi, kui leidsime kena lõkkeplatsi, kus tegime väikse grilli. Söödud-ujutud, kõht oli ikka julmalt täis, jube lausa. Algul tundus mulle ikka, et Allan aerutas ja Hendrik oli koguaeg lebolt :D. Umbes 2 korda oli nii, et kõigepealt läksime silla teisele poole ja siis otsustasime, et kosk on väike ja lähme paatidega. Leevi hüdroelektrijaama kosest me muidugi alla ei sõitnud, liialt "väike". Algul olid ikka kosed, mille peale ma paanitsesin (nagu ma vähe paanitsenud oleks täna :D), aga kui kosk läbitud, oli suuuuuuuuuur soov korrata :). Tegelikult me oleks võinud ühe auto Süvahavvale (?) viia, sest edasine teekond oli niikuinii mõttetu, v.a. üks vesiveski kosk, enne lõpusirget. Üks kosk (koha nime ei mäleta, aga seal oli 2 kodusokku, keda Alar VÄGA kartis :D) oli väga jube. Mina ja Alar olime teistest ees, peale koske tegime vabalangemise ja lasime lebolt (loe: ootasime teisi järgi), aga nad millegipärast ei jõudnud. Hiljem saime teada, et Priidiku ja Johanna paati oli elupalju vett läinud ja selletõttu sai minu ja Johanna telefon (Johannal 2x) väga palju vett + autovõtmed ka :D. Hendrik oli muidugi väga närvis, sest meie paadis olid kõik veepudelid (jällegi hiljem saime alles teada :D) & ta ei saanud "väga head" allikavett juua. Alari peale ma karjusin ikka müstiliselt palju (peab vist vabandust paluma :/) & närvitsesin & paanitsesin & solvusin & mossitasin :D. Alarile oli muidugi väga naljakas :D. Kõike jõudsin teha. Alariga ma ei lähe elusees ühte paati, sest ta lemmiktegevuseks oli Johanna kiusamine veega. Ülimalt tore oli märg olla, väga märg. Hiljem oli mul veest juba väga suva. Kannikad jäid ka väga valusaks :D, praegu ka annab tunda. Kell oli juba kuus, kui ma olin täiesti kindel, et tänase öö veedame paadis, täielik masendus :S. Tegelikult te ei kujuta tõesti ette, mis tunne on olla matkal, mille lõpp tuleb teadmatu aja pärast. Täiesti täpselt ei tea, aga kokku sõitsime me umbes 30km, sest 20km oleks väga vähe olnud ikka. Hetkel on küll väsimus laes. Ma arvan, et Johannal on rohkem tahtmist (mul ka tglt suuuuuur tahtmine) & palju aega, et paadimatka kohta postitus teha, niiet kellel huvi, lugege homme (ma arvan :D) Johanna blogi (Johanna blogike). Igastahes ei taha ma järgmised 2 aastat paadimatkadega tegeleda.

PS: Postitus valmis siiski ühe päevaga

Pikk tee endani.

Aeg läheb kuidagi väga kiirelt. Kui tavaliselt on mul selle üle kurb meel, siis seekord mitte. Kui see nädal läbi saab, on mul tööl käia veel 3 nädalat :). Ei olegi tglt täiesti 3, sest viimane tööpäev on 12. august (kui ma õigesti aru sain). Ma ei mäleta, kas eelmine aasta ootasin töökuu lõppu ka nii pingsalt? Lühike uurimine ja on teada, et eelmine aasta ei rääkinud ma tööst mitte üldsegi nii palju, sellepärast see saigi nii kiirelt läbi. Tegelikult on mu peas miljon mõtet, aga kirjapanemine on alati kõige raskem, uskuge mind. Ma ei tahaks mitte üldsegi rääkida oma tegemistest, ma tahaks kirjutada oma mõtetest, tunnetest & sellest, mis mu sees toimub. Seda kutsutakse raamatusündroomiks, sest kirjanik ei saa raamatut kirjutada, kui ta peas pole erinevaid mõtteid. Järjekordselt on mu peas segadus. Miks? Ma ei suuda otsustada, mida ma tahan. See on mul pidevalt käegakatsutav, aga ma ise ei suuda sellest kinni haarata. Ma ei oska talle oma segadust seletada & selleprast ongi praegu kõik nii nagu on. Ma tahaks, väga, aga miski hoiab mind tagasi. Sisemine hääl ütleb mulle, kuidas ma käituma peaks. Mina ise arvan, et ma peaksin teisiti käituma... Tegelikult ma võin oma vigastustest rääkida :D. Sellel aastal on mu tööõnnetused ületanud normaalpiiri. mul on sõrmede peal 3 nähtavat haava. Üks tekkis täna, kui ma vedelseebi hoidiku tagust pühkisin. See plaat on metallist ja äär terav, nii ma siis tõmbasingi sõrmega ilusti sõrme katki :D. Haav, mille ma eelmine nädal sain, on siiani valus, eriti siis, kui see kuhugi vastu läheb, imelik. Kolmas haav on pöidla peal, see on noaga lõigates saadud, kodus vist (tööõnnetus siiski :D). Vestluseni on 5 päeva ja 9,5 tundi. Ma vihkan tõsiselt seda, kui kõik ütlevad: "Sa saad sisse, raudselt.". No see on mingilmääral innustav, aga kardan hiljem pettuda :(. Kardan, et isegi see, kui ma midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väga tahan, ei ole mitte mingisugunegi näitaja. Ma olen põhilised asjad enda jaoks läbi mõelnud ja jään igas mõttes iseendaks. PALUN hoidke pöialt, 28. juuli, 9.20. Ma karistan Antit, sest ta rääkis mulle jälle FarmVillest :/ :D.

Sündmused, mis mõjutavad

Ma ei tea, mis mul viga on. Tunnen, et iga väiksemgi hetk mõjutab mind & iga väiksemgi sündmus muudab õhkkonna teistsuguseks. Muidugi võib see olla ka tööst - palju tööd, vähe puhkust (tegelikult mitte nii vähe). Samas olen ma aru saanud, et inimene, kes valetab, teeb oma elu raske. Ta ise ei saa sellest aru, aga minule jätab see halva mulje. )/(&%%()/&/ ma ei saa aru, mis 90% inimestest koguaeg valetab. Põhjendus - a'la "Ma ei tahtnud, et Sa pahaseks saaksid." - ei mõju mitte üldsegi. Ma ise tunnen ennast tegelikult kõige halvemini. Ma hakkan mõtlema erinevaid mõtteid, milles puudub positiivsus. Milleks valetada? See ajab nii vihale lihtsalt, sest tuju on rikutud. Ma poleks olnud mitte üldsegi pahane, kui ta oleks KOHE tõtt rääkinud, aga ta rääkis üldist juttu, jättes paar detaili ütlemata, aga just see muutiski mitut asja: 1.) Minu arvamust temast; 2.) Minu tuju; 3.) Minu hoiakut tema juttu (loe: tulevikus ei usalda enam tema juttu täielikult). Miks ta üldse nii tegi? Võib-olla paljud + tema ise mõtlevad, et ma dramatiseerin asja üle, aga see ei ole nii. Ma ei usu, et kellelgi oleks suu naerul, kui nende üks lähedasemaid inimesi valetaks neile, silma. Mul pole sellist tunned tükk aega olnud. Tööl läheb hästi (ei sõnu ära), Berta kutsikad on terved ja kasvavad jõudsasti, TTK'i ja TKHK'e vestlused lähenevad ning tööl on käia vähem, kui kuu aega & siis juhtub selline asi :/. Tuleb välja, et ma olen ülitundlik :D, tglt olen jah. Juuni keskel arvasin, et mina küll tundlik pole, aga ma olen pidanud juba väga palju sellele lausele vastu rääkima. Berta kutsikad on endiselt nii armsad. Eile viisin nad esimest korda koos kastiga õue, et nad natuke õhku ja päevavalgust saaksid. Berta on täielikult salenemisguuri läbi teinud, täiesti hull, kui kõhn ta on. Isegi enne rasedaks jäämist polnud ta nii peenike :D, et kondid ainult näha on. Kui ma saan, siis võtan ühe kutsika tartusse, korterisse. Tegelikult pole see väga võimatu, aga kõigepealt pean TTK'i (!!!!!!!!) sisse saama & korter peab täiesti kindel olema :)

kuum suvi

On 2 võimalust: Ma kas olen liialt vanaks jäänud või tõesti ei oska inimesed oma tegude eest enam vastutada. Oleks viisakas/normaalne, kui kuskilt tuleks selgitus vms, aga inimesed kaovad lihtsalt ära, jättes mulje, et kõik ongi tõsi. Nii kurb, kui see ka pole, teevad nad enda elu halvemaks, sest NEMAD muudavad minu arvamust nendest :). Ma ei ole õel, aga sellised inimesed võiksid olemata olla. Reedel viisin paberid koolidesse, juuli lõpus ning augusti algul on vestlus. Mõlemat kardan ühtemoodi, aga loodan siiski, et kõik läheb hästi. Reedel nägin Kadri pisipoega ka. Ta oli tõesti niiiiii väike ja armas. Tegelikult saab varsti jälle nädal läbi & ma pole jõudnud midagi erilist teha. Esmaspäeval päevitasin. Eile õnnestus mul väga terava noaga sõrme lõigata. Minu jaoks polnud haav iseenesest õudne, aga nii kui kuhugi vastu läks, andis valu tunda, päris tugevalt. Kui koju jõudsin ja uue sidemega kinni sidusin, oli paari tunni pärast näha, et verd on läbi tulnud (kuigi ma ei tea kuidas) & hommikuks oli salv ka läbi tulnud. Hetkel on sõrm muidugi parem, aga annab tunda. Jõudsin just koju. Täna oli küll päev, kus ma kojujõudmist ei jõudnud mittttte kuidagi ära oodata. Berta sai vaevast lahti :). Mona helistas hommikul kell 9 vms, ütles, et üks on sündinud, helistas uuesti pool tundi hiljem, ütles, et nüüd on 3 & tund aega hiljem oli 5. 5 kõige nunnumat. Uskumatu, et ta üldse jõudis neid kanda. Ma näen, kui vähe ta ema rollis tahaks olla :D - kipub kastist välja, aga kutsikad tahavad süüa. Ma olen niiiiiiii õnnelik (üks hea sündmus vähemalt). PS: Kui keegi endale väikse koera kutsikat tahab, andke teada :p

pikk töö & sisseastumised

Aeg läheb. Täna sai nädal sellest, kui ma tööl hakkasin käima. Tööl läheb hästi. Hakkan juba vaikselt harjuma kõigega. Teatud asi ei muutu mitte ükski teisipäev, neljapäev ning laupäev. Ma olen sellega muidugi harjunud ka, aga 3 päeva nädalas on garanteeritud hommikune mõttes vihastamine :D. Endiselt on mõttetumad tööpäevad (kui tööl olen) esmaspäev, kolmapäev ja reede, eriti esmaspäev. Eelmine aasta oli nendeks päevadeks kolmapäev ja reede. Puhkuseni on 36 päeva. Natuke jube on mõelda, et läheb ikka kaua-kaua, kui ma puhata saan & puhkus kestab 2 nädalat. Arvestades eelmist suve, pole seda eriti palju. Kui ma saan sügisel õppida seda, mis mind tõsiselt köidab (kui kaua ja palju ma sellest räägin :D?), olen ma nõus ükskõik, kui vähe puhkama. Samas on asja helgemaks pooleks ka see, et 3 järgmist nädalat on mul peale pühapäeva veel 2 puhkepäeva. Ma tahaks nii väga paadimatkal ära käia, Nopri Talumeierei toodangute tegemist vaadata & Eestis väikse reisi teha + mõned kontserdid. Kui ma tahan, siis kindlasti jõuan seda kõike, ka töökõrvalt. Eelmine nädal valmistas veel peavalu SAIS, aga eile paranes asi kohe 50%. Võib-olla oli minu viga. Eile vaatasin juhuslikult Tartu Ülikooli kodulehekülge. Seal oli SAISi õpetus ja mulle jäi silma õpetusest üks väike pildike, kus oli näidatud, mida tegema peab. Avaldust tehes pidin vajutama "Küsi andmeid registrist" & hakkaski näitama Parksepa Keskkooli nime ja nad olid kirjandi tulemuse ka sisse pannud. Hetkel on vägavägavägavägavägavägaväga vähe punkte, aga inglise keele lõpuhinnet ja vestlust pole ju :). Jääb vaid reedel pöialt hoida, et vestluse aeg klapiks minu puhkepäevadega. Tartu KHK'es võiks ka hästi minna :)

Ma ei tea miks, aga mul on niiiiiiiiiiii suur Anti igatsus :D. Ma pole 2 nädalat (natuke rohkem isegi) mitte kedagi kiusanud nii nagu ma Antit kiusan. Nad hakkavad homme Norrast sõitma, tagasi peaksid nad jõudma reede-laupäev :)). Juba ootan. Tahaks Kadrit & tema väikest pisipoissi näha :(

Tööönädal

Mulle meeldib, et tänasest on mu pisikeses raamaturiiulis kolme raamatu asemel 4, mis omavad tähendust, s.t. ma ei ole need ise ostnud - need on mulle kingitud. Täna lisandus Mait Metsanurk "Ümera jõel", mille sees on isegi pühendus :). Oeh, kui uhke ma olen. Tegelikult pole ma enda üle 100% uhke, kuna SAIS sööb alates esmaspäevast mu närve. Ma ei suuda uskuda, et mina olen JÄLLE see, kes ei saa hakkama lihtsalt avalduse tegemisega internetis. No tegelikult saan, aga ma ei saa aru, miks andmetes pole mu kirjandi tulemust ja lõpetatud keskkooli nime. Mul on täielik paanika. Alles järgmine reede on mul esimene puhkepäev, millest ei kujune üldsegi puhkepäev tegelikult. Lähen reede hommikul sirge selja ja suuuuuuuure eesmärgiga Tartu - TKHK'sse ja TTK'i. Viin paberkandjal kõik oma sünnitunnistused, lõputunnistused ja värgid. Ma loodan, et kõik läheb hästi. Väga halb on see, et puhkepäevi napib :(. Mul on nädalas 1 puhkepäev ja ma kardan, et mitte ükski ei satu vestluse päeva peale, aga lootma peab. Tegelikult on mul stress ülepea, sest mulle tundub, et ma olen ainuke, kes muretseb ja vaatab iga päev, mitu juuksekarva tal halliks muutunud on. Omg. Peale stressi on mu peas veel segadus ja igatsus. Seda ei saa mitte kuidagi lahti seletada. Mul on lihtsalt aega vaja, et jõuda selgusele & mõelda, väga palju mõelda. Üleeile, peaaegu enne südaööd sain neljakordseks vanatädi tütreks, nii armas. Ootan väga väga, et väikest pisipoissi (ema unustas 2 korda küsida lapse sugu ja ma ei teagi kindlalt, kas on poiss või tüdruk :D) näeksin, loodan, et homme :). Lähima nädala-paari jooksul peaks Bertal kutsikas(d) sündima ja ma olen ainukesena väga väga ekstaasis :D. Lihtsalt niiiiiiiiii väga ootan, et ta (nad) ei sünniks, siis kui ma tööl olen. Järgmine reede võiks(id) sündida, sest mul on ämmaemanda sündroom (ma ei oska seda seletada :D. Mõistke seda, kui lauset "Ma tahan, soovin & loodan ülekõige."). Tegelikult see tähendab seda ka, et ma pole elusees nii palju ämmaemandaks saada tahtnud. Lõpetuseks - nautige juulikuu ilusaid ilmu :)