Tagamõte on sellel, mida vajame kõige rohkem.

Teate, kui raske on hoida endas midagi, mida mitte keegi ei mõistaks? Teate, mida tähendab olla see, kes Sa tegelikult pole? Ei tea? Mina tean. See tunne on võrreldav esimese armastusega. Mõtle, Sa kohtad kedagi, keda Sa seni oled ainult unes näinud. Kedagi, kes on Su unistustes ideaalarmastus olnud...aga on üks probleem. Sa oled kümne aastane & kõik peaksid Sind segaseks. Tegelikult erineb esimene armastus sellest tundest nagu öö ja päev, sest üks tunne annab märku, et Sa oled õnnelik, aga see annab märku, et Sa oled midagi valesti teinud. Kui aus olla, siis ei ole mitte keegi selles süüdi, ainult mina ise. Olla kergeusklik & tajuda märke - see pole hea. Üleeile lugesin mõtete vihikut (vihik, kus olen kahe aasta jooksul pannud kirja mõtted, tunded ning tegemised). Kui suurem osa mõtted panid mind muigama, siis oli üks lause, mida lugedes ma jäin mõttesse. Juba poolteist aastat tagasi leidsin ma mõtte sündmuses, mida 90% inimestest kardab. Isegi praegu ei tundu see sündmus mulle õudsena, pigem "sündmus, mis aitab...". Tore on see, et ma ei kahetse mitte üldsegi, et mul on tahtmist käsitsi avaldada oma mõtteid, sest tänapäeval pole see enam in ju? Samas olen aru saanud, et iga inimene saab ise oma mõttemaailma luua ning oma käitumist kontrollida. Mul on valus vaadata inimesi, kelle käitumine sarnaneb lapseohtu inimesega. Miks me peaksime käituma nagu lapsed? Olles alaealine tahame kõik täiskasvanuks saada, aga täiskasvanuna käitume kui lapsed. Kõik me teame, mis on saatus, aga ainult vähesed usuvad seda. Saatust peab tajuma, mitte ootama. Jätkame mõni teine kord...

Mu emal oli minuga parasjagu raske aga ma arvan, et ta nautis seda. Mark Twain

Kõik teevad selle nii raskeks. See on raske siis, kui oled 19 aastat elanud peaaegu iga päev kodus & järsku pead kolima oma kõige kallimatest 290'ne km kaugusele :(. Hetkel ma naudin veel 5 viimast päeva kodusolemist. (Te ei saa mind hulluks pidada, kui te ei tea, mida ma tunnen :/.) Mona kirjutas oma blogisse minust sissekande, mis võttis mul tõsiselt pisarad silma :').

Hei !
Täna on vist teisipäev ,mh ,ilm on ka mingi mega vihmane :( Aga tegelikult ,pole see ,see teema,millest ma tegelikult rääkida tahtsin .Teema on nimelt ,et Liisu läheb pühapäeval ära :( Tallinnasse 'Teeninduskooli' .Ma eriti ei tahaks ,et ta läheks ,sest ma hakkan teda väga igatsema :(
Aga ma mõtlesin ja otsustasin ,et kirjutan temast mõned iseloomustavad sõnad :
Ta on .
abivalmis
tark
andekas
sõbralik
parim õde
nunnu
ilus
õpi-himuline
tore
lõbustab
kaitsev
hoolitsev
armastav
Ja hoiab oma väikest õekest .
:)))
Aga siiski ,kõigerohkem hakkan ma igatsema tema maitsvaid kooke ,ma arvan ,et postiga ta neid mulle saatama ei hakka ,aga võibolla isegi hakkab :D Loodame ...
Ja kes mind siis Inglise keeles aitab ? :(
Pean hakkama msn-i kaudu suhtlema :D
Oehh ,praegu tundub see mulle nii kurb ,aga võibolla ma harjun ära :)
Liisu ,sa oled mulle väga kallis ,kallis ,kallis ,kallis ,kallis ,kallis ,kallis :) Ja veel ,sinuga saab vägapalju nalja ,eriti veel siis ,kui Alar ja Johanna ka meil on .Ma ei oska sind ära kiita .
Aga Tsauuu siiis :)
Ma jään sind igatsema ,kindlsti :)))
Ma armastan sind ,kallis Liisu !!!!

Õnnelik elu! Ükski elus hing ei suudaks seda taluda. George Bernard Shaw

On tundeid, millest lahti ei saa - kiusatus. Väga enneolematu, aga mul tekkis kiusatus kirjutamise vastu. Õnneks on see tunne, millest ei pea loobuma, sest mittemiski ei takista mind. Kui täiesti aus olla, siis sooviksin ma arutleda. Jaa, ma tean, et ise ma teiste blogides arutlemist sisaldavaid postitusi ei loe. Miks? See on väsitav. Väsitav on lugeda midagi, mille sisu on rohkem kui arutlev. Küündib pigem filosofeerimise ja maailma parandamise poole. Iga jumala päev ma mõtlen, kui õigesti ma otsustan. 99% juhtudest ma sooviksin, et keegi teine teeks minu eest midagi, mis on võimatu - otsustamine. Hiljuti lugesin (mitte kusagilt, vaid..) internetist või on see kellegi suust kuuldud ütlus, et kui inimesel on 1 valik, siis ta kurdab, et tahaks rohkem valikuid, kui inimesel on 2 - mitu valikut, kurdab ta, et tahaks ainult ühte valikut. Tegelikult sellele mõelda on päris naljakas, aga see vastab tõele. Kuni neljapäevani polnud mul mitte ühtegi valikut. Homseni oli mul 2 valikut (kahjuks), aga ma otsustasin täna. Siiamaani ei tea ma, kas see otsus oli õige. Teha kannapööre oma senises elus - see on midagi enneolematut. Ausalt, te ei usuks, kui ma ütlen, et veel kevadel olin ma 101% kindel, et Tallinnasse kooli ma ei lähe, mitte mingi hinna eest. Arvake, mida ma sügisel teen? Lähen Tallinna Teeninduskooli, sest see tundus kõige õigem. Mul on jälle oma hullud fantaasiad ühikaelust & koolist. Lõpuks kujuneb kõik kindlasti teistsuguseks. Ma muidugi ei kahtlegi, et ma hakkama saan. Muidugi saan. Kui ma juuni keskel Tallinnas olin, 3 päeva, sain ma juba päris palju selgeks, v.a. bussi- ja trammiliiklus :D. Küll saab. Tegelikult ei tahtnud ma täna oma hullumeelsest otsusest rääkida. Mkm, jumala pärast, ma ei tohi hakata jälle rääkima sellest, kuidas inimesed muutuvad - vastavalt siis paremuse ja halvemuse (omg, mis sõna) poole. Kõige suurem muutus toimub siis, kui sisemuses ringleb alkohol. Siia vahele räägiks seda, et eile jõin ma 0,5l ning 8%'se naturaalse õunasiidri ära & mu joove paar tundi hiljem oli 0. Aitäh Hendrik õunasiidri eest :). Juba siis, kui me järvemuusikale läksime, olin ma peast täiesti kaine :D. Metsa, ma puudutan teemat, millest ma hoiduda lubasin. Olen 80% kindel, et päris paljud inimesed mõtlevad seda lugedes, et misasja see Evestuse Elisabett räägib, sest pole võimalik, et inimesed muutuvad. Üldjuhul on see tõsi, aga inimesed vananevad ja loogiliselt võttes peaks mõistus ka muutuma, aga alati on miski, mis mõistuse arenemist pidurdab (Caspar, tunne puudutatuna :D). Kui inimene tahab, siis võib ta mälutreenimist teha ja sellega harjubki kasutama aju. Vahepeal ma mõtlesin, et võiks välismaale peast arvutamise mälumängu minna, sest tööjuures ei suuda mitte keegi ära imestada, kui kiiresti ma peast arvutan ja üleüldse, MIKS ma peast arvutan, kui mu kõrval on ilus ja tark kalkulaator. Peast arvutamine oli tööl olles ainuke meelistegevus, peale twitteris käimise ning põrandamasinaga põranda pesemine :), mida ma algul kartsin :D. Tegelikult on üks väga vajalik toiduaine, mille kasutamist ma veel neljapäeval kartsin - želatiin. Tõsiselt, ma kartsin, sest mulle tundus, et kui kook piisavalt hästi ei tarretu, siis on tühi töö. Muidugi olen ma tänaseks kogenud mittetarretumist + želatiini tükkide nähtavust täidises :S, see viimane oli jube vaatepilt. Mis tegi želatiini kasutamise raskeks? See, et toidublogides, retseptides ja üleüldse peaaegu igal pool kasutatakse kookides ja želatiini vajavates toitudes LEHTželatiini või nn. KRISTALLželatiini, aga mina olen koguaeg kodus kasutanud lihtsalt soola-taolist-želatiini. Tänu sellele, et see nädal olen juba 2 korda želatiini pidanud kasutama, on mu hirm taandunud. Sünnipäevakook oli ju niiiiiiiii hea, mmm. Kahju, et ma pilti ei teinud :(, aga Johanna sünnipäevakoogist teen hommikul pildi & panen kõigile (v.a. Johannale) nähtavaks :). Aitäh kõigile veelkord õnnesoovide eest, küll see õnn ka tuleb ;).

Kui jumalad tahavad meid karistada, siis täidavad nad me soovid. Oscar Wilde

Tere juubel! 200. postitus. Pole midagi paremat, kui sellel päeval teha üks suur kook, mis on omamoodi proovilepanek. Ma kardan, et selle koogiga juhtub nii nagu emadepäeval (ära loe Emadepäeva postitust :/). Tegelikult hakkasin ma eile mõtlema, et 10 aastat tagasi mõtlesin täiesti sellest, et oleksin ma juba 18, siis teeksin ma piimajõed ja pudrumäed. 8 aastasena tundus kõik nii ilus lihtsalt (või noh, enam-vähem). Kui saabub vanus 18, siis muutub kõik. Viimane aasta keskkoolis & iseseisvus - need käivad käsikäes & sellest ei pääse mitte keegi. Kui keskkool läbi saab, siis ei mõtle peaaegu mitte keegi, et edasise tuleviku planeerimine on raskemast raskem, oeh. Ma ei tea miks, aga mul on praeguseni pingeline olla :D. Kuigi eile sain VKHK'st ilusti Tallinna Teeninduskooli umbes kolme tunniga, oli Tallinnas tunne, et täiesti mõttetu sõit oli, sest ma ei lugenud täpselt Tallinna Teeninduskooli kodulehel vajaminevate dokumentide nimekirja. No ma olin juba eelnevates koolides harjunud, et tervisetõendit pole vaja (isegi mitte Tartu KHK'es), aga kahjuks vajas Teeninduskool seda, H Ä D A S T I. Egas midagi :D - õnneks nad pakkusid mulle müügiesindaja eriala. Käisin siis totaalselt teistsugusel vestlusel :D. Peale vestlust käisime Hesburgeris...mmm, siis oli meil kingituste jaht, omg :D, aga hakkama me saime. Lõpuks maandusime Tomi juures, kes käis mandli operatsioonil ja oli 4 päeva jogurtitoidul olnud. Eile ta ei suutnud enam mitte kuidagi olla, vaid ostis pihve ja sõi ühte 10minutit, vaeseke. Üleüldse oli ta kuidagi imelikult (heas mõttes) rahulik, kui ta vaid jääkski selliseks :D. Kojusõit oli tegelikult juba piinarikas - vihm, väsimus, pea mõtteid täis :S. Õnneks jõudsime siiski ilusti Põlvamaale :). Hommikul nägin, et olen VKHK'esse vastu võetud, oh seda rõõmu. Enne vaatasin SAISi ja müügiesindaja koht on ka võib-olla peaaegu garanteeritud. Otsustasin riskida ja sünnipäeva koogi teha, uskuge mind, see oli suur risk siiski, homme saan teada, kas see tasus ennast ära.

Matk 2010 :D

Matkalt tagasi. Jälle elus :D. Tegelikult oleksin ma täiesti vabalt olnud homseni, siis oleks lihtsalt rohkem tegevust otsinud, nt. Räpina on väga vaatamisväärsusterohke linnake :D. Eile, kui me võrust lahkusime, oli meid 6...tagasi tuli ka...6 :D. Söögid, telgid, madratsid kaasas - jõudsime Kaljupealsele. Btw, mainin ära, et tõsiselt kena koht. Mitte ühtegi autohäält ei ole sinna kuulda ja inimesi käib ka vähe, v.a. mõned rollerid & üksik rattur. Muidugi see saehääl, mida ma päris palju kuulsin, andis märku, et me oleme enam-vähem tsivilisatsioonis :D. Mina & Johanna tahtsime telgid juba üles panna, aga poisid ütlesid, et ei ole midagi siin, et magama lähete juba, lähme käime matkal ära. Mu nägu oli *omg, tõsiselt :D?*. Mul olid väga vastavad riided, enamusel olid väga vastavad riided :p. Algul kõndisime kõik ühes tempos, aga mingil hetkel tundus, et mu samm on kiirem, kui teistel. Rada tundus ka selline parajalt huvitav, et otsustasin lihtsalt edasi kõndida. Hiljem muidugi selgus, et Hendriku igatsus mu vastu oli suurem, kui Yarise bensupaak :). Kui aus olla, siis läks matkarada kuidagi niiiiii kiirelt. 6,6km. Mulle meeldis, kui rajaääres oli teadetetahvlid...pika jutuga :D (mida me ei lugenud, v.a. Villy mänd). Mina, Hendrik ja Allan olid ikka esimesed, kes kohale jõudsid :D (Alar pidi kahte naist valvama ju :p). Pmst kohe, kui kohale jõudsime, hakkasime telke üles panema, kõigepealt Alari telk & siis Hendriku telk. Algul tahtsid nad 2 telki kokku panna, sest Alari telgil oli 2 ust, (vauuu :D), aga me polnud nõus. Hakkasime puid lõhkuma, mina olin nt moraalselt toeks, see aitas Hendrikut väga. Siis tegime lõkke & ma pidin oma käsi jälle šašlõki marinaadiga määrima :D. Tegin salati. Söök sai valmis (vahepeal käisime Johannaga reidikaid tegemas :D). Sõime. Mängisime Unot. Alar jõi koduõlut, oi kui palju. Õnneks oli vaadil link, võtsin selle ära ja rohkem täis ta ei saanud jääda. Alar & Hendrik käisid veel ujumas, jões, omg. Istusin lõkke ääres ja Alar arvas, et eriti vinge oleks mulle sülle istuda, märgade ujumispükstega :(. Näpistasin, andsin kõrvakiile :D, vaeseke... Siis suutsime Alari telgi ära lõhkuda - ma seisin telgi eeskojas, ääres, ta tuli järsku haaras minust kinni & tagurpidi ma kukkusingi :D. Aga pole hullu, ma olen osav õmbleja ja täna parandasin ta telgi ära :). Minul & Johannal polnudki eile mitte üldsegi und. No tõesti, mittemiski ei toonud meile und. Põhiliselt piinasime koguaeg Alarit. Lõpuks, kui kell oli alles (!!!!) kaksteist läbi, otsustasime oma telki ära minna. Mängisime unot, kahekesi :D ja suutsime isegi Mutionu laulule uued sõnad kirjutada (need on Johanna käes, vb ta jagab seda oma blogis :)). Karjusime niisama nimesid, et näha, kuidas mets kajab - kajas ;). Twitterdasime veel & lõpuks unne me vajusimegi. Hommikul ärkasime 8.41 (?), kuigi mina panin äratuse 7.59 & Johanna 8.00 :D. Hommikul lõhkusime puid, tegime viimase liha ära ning sõime võileibu. Telgi saime (meie, naised :D) kokku max 5-minutiga, poistel kulus 14 (?) minutit, oeh. Kokkuvõttes oli matk ülivinge & kordaksin igakell :). Kuna ma panin Lõunalehte kutsikate kuulutuse, siis olen ma 2 päeva sekretär olnud. Praegu tundub, et tahtjaid on rohkem, kui kutsikaid. Täna võeti juba Bruno ära & ma päris tõsiselt nutsin ikka :((. Lihtsalt niiiiiii kurb on. Aga ma loodan, et ta sai heasse perre, vähemalt esmapilgul tundus, et saab :). VKHK'e vestluse muutmine on ka poolepeal, vähemalt kordinaatori sain kätte, esmaspäeval selgub kõik täpsemalt. Aitäh tähelepanu eest :)

Inimesed & nende mõistus

Kui raske on kirjutada midagi, mis tuleb südamest? Kui raske on kirjutada midagi, mis tuleb sunniviisiliselt kirjutada? Esimene varjant on ilmselgelt 1000000 korda lihtsam. Tegelikult peab olema kasvõi vajadus midagi kirjutada & sellest ei saa nii kergelt lahti. Ma tahan kirjutada, väga. Ma tahaksin kirjutada millestki heast, aga see praktiliselt puudub. Koguaeg, kui päevavalgele tuleb tõelisus ehk negatiivne tõde, mõtlen ma Crux'i laulu peale, aga see ei aita eriti edasi. Üli tihti ei mõista inimesed, mida nad oma tegudega teevad. Kui aus olla, siis tunnen ma ennast vägavägavägavägavägaväga vanana, no ikka vägaaaaaaaaa vanana. Nii nõme, et ma leian alati tõe üles. Kasvõi see, kuidas inimene käitub. Ta üritab väga selgelt näidata, kui väga ta Sind armastab, aga see kestab ainult ühe hetke. Ülejäänud aja teeb ta kõike vastupidiselt & ta ise ei saa aru, mida ta valesti on teinud. Oeh. Või siis info liikumine. See peaks toimuma paralleelselt, aga millegipärast saab 1/10 teada kohe & ülejäänud on siis need, kes eksisteerivad tund-aega-hiljem-saad-teada-inimestena. Ja, kui midagi öelda tahan, siis hakkab vaidlemine pihta. Mina tean, kus on tõestuse ja vaidluse piir, aga inimesed, kellele MEELDIB vaielda, ei tea seda. Jah, neile meeldib vaielda :D. Selleasemel, et väitega nõustuda või öelda: "Lõpetame teema.", nad hakkavad vaidlema. Kui aus olla, siis on see kõrvaltvaadates päris naljakas :DD. Maailmas on üks grupp inimesi miljonist - venelased. Eieieieieieieieieieieiiii, mul ei ole nende vastu absull mitte midagi, aga on venelasi, kes mõtlevad, et nad on kõikvõimsad. Helistab, räägib ilusa jutu ära. Helistab teist korda...räägib...ja siis reedab ennast: "Tahan kõiki nelja, viin Soome, ärin kalli raha eest maha.". Jumal tänatud, et ta nii loll oli, et reetis ennast. Ei no muidugi, tema arvates oli normaalne, et paneb kõik neli kinni. In her dreams, et ma talle kasvõi ühe kutsika saba karva annan. Mitte ükski võtan-ja-ärin-maha-inimene või võtan-ja-ei-hoolitse-inimene ei saa mitttttte ühtegi kutsikat.

Palun vabandust, kui kedagi solvab mu postituse pealkiri või sisu. Peaaegu kõik on öeldud üldiselt. Nõrganärvilised, kui te oleksite selle lehe kohe kinni pannud, oleksite 3minutit uneaega juurde saanud :D.

Nullseis

Ma kasutan Rene viimase postituse pealkirja, aga see sobibki kõige paremini, hetkel. Nullseis - jõuetus, pinge, masendus, kurbus & peaaegu kõik negatiivne. Ma arvan, et kõigil oleks nullseis, kes on kõigest jõust pingutanud, lootnud, soovinud ning proovinud ja ühel hetkel kukkub see kõik teile "varba peale". Kõige hullem seis on, siis kui tulevik on tume ja mured hakkavad lihtsalt üks hetk kuhjuma. Mul on sellessuhtes vedanud, et mul on vanemad, kes igati toetavad mind. See kõik on väga hea, sest mulle on alati oluline olnud eelkõige vanemate toetus (ma olen sellest juba rääkinud :)). Ma usun, et paljud on kogenud seda, et saavad halva uudise koolis/tööl olles või peavad halva uudise teadmisega järgmine päev kooli/tööle minema. See on kõige masendavam. Okei, ma ei räägi enam masendusest :D. Mul on vähemalt 2 kooli veel ees & kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :). Täna oli Marguse sünnipäev :D. Kõike oli piisavalt...isegi liiga palju. Praegu sööks küll muidugi paar aprikoosi, soolast kringlit, suupisteid ning KOMME :p. Margus lubas küll endale, et ei räägi täna tööst, aga ikkagi pidi ta MINUGA rääkima (mina ei käskinud :/). Ta küsis niisama, et kuidas on & kas järgmine aasta tahan ka (nad on minuga rahul vist :DD). Kui aus olla, siis oleks mul väga paljudest asjadest rääkida, aga kõike ei suuda. Miks ma küll praegu ei maga :S:S:S? Janar on puhkusel, s.t. ma ei pea enam oma mõistust toodete kokkulugemisele kulutama, mis on kõige parem. Mul läheb see laupäev palju kiiremini kauba ärapanemine, kui muidu. Üleüldiselt läheb kiiremini, kui perepoeg Karl (nagu perepoeg Kert :D) võtab tellimust vastu. 3 (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) päeva kõigest veel tööl. Ma hakkan igatsema seda kõike tglt - virisevad vanainimesed, armsate nägudega lapsed, üks ostja, kes muretseb mu puhkamise pärast, palju piima, marjajogurt, kuupäevade vaatamine, leib, sõir, omg...see on nii kurb ://. Ma ei tohtinud masetseda, teeme nii. Igastahes olen ma õnnelik, et sain teisipäeval Kevenit süles hoida, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu lihtsalt, uskumatu. Andke mulle üks vastsündinud, aga muud ma ei vajagi. Tegelikult ma praeguseks lõpetan. Annan teada, kuidas mul kooliga läheb & üleüldse ka. Pinge suureneb niikuinii :/. Ahjaa, ma vananen 16 päeva pärast, jube.

PS: Ära anda 5 kõige armsamat väikese koera kutsikat. (Ma ei loobuks nendest :/ :'() 1 emane, 4 isast. Kõik on läbinud loomaarsti kontrolli ning saanud ussirohu :)