Lõbusad seiklused...Tallinnas

Nüüd ma võin öelda, et käes on sügis. See pole mitte üldsegi hea tunne - külm tuul, hall taevas, külm tuba. Õnneks (EIIIII, ma ei sõnu ära) ei saja vihma :). Reedel läksin koju, 12.45 bussiga. Üli hea oli pool viis võrru jõuda. Asju oli mul küll üle mõistuse palju :D. Küpsetasin pizza & martsipani-õunakoogi. Viimane oli peaaegu vägavägaväga hea, sest õunad oleksid võinud natuke pehmemad olla (minu süü). Laupäeval ärkasin juba kell 7, kuigi uni oli sellel päeval eriti armas :/. Kell 8 hakkasime neljakesi Tartu suunas sõitma. Tartust võtsime onu-tädi peale & sõitsime edasi märjamaa poole. Jällegi sain kinnitust, kui hella hingega ma olen - Garry äraandmine oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kurb :'(. Pisarad tekkisid iseenesest ja ei kadunud ka... Ma jään teda alatiseks igatsema (loodan, et näen teda vähemalt varsti). Praamile jõudsime isegi pool tundi varem, kui oleks pidanud. Surfasin netis & nautisin Virtsu 45 m/s tuult. Praamiga polnud ma ligi 5 aastat sõitnud, seekord tundus kõik hoopis teistsugune. Lainetus oli ka eriti suur, s.t. tunda oli, kuidas praam kõikus. Enne sünnipäevale minekut sõime veel - aegumatud friikartulid viineritega :). Kuressaares otsisin oma armsat lille, aga seda ma muidugi ei leidnud :D. Reedel on uus katse, Võrus. Ööbimiskoht oli superluks, kuigi noh jah, mu voodi polnud just eriti mu-unistuste-voodi-tüüp, aga ära ma magasin seal. Sünnipäev oli iseenesest väga väga väga hea. Šampust oleks võinud rohkem olla. Mitte sõna otseses mõttes rohkem, aga 1 pudel rohkem nt., sest nagu teada on, tuleb uni kiiremini, kui otsa on saanud meie kallis sõber alkohol. Onupoeg andis enda plaadi ka - seda olin ma ei tea kui kaua oodanud :D. Pühapäev möödus kiirelt, aga Tallinnasse jõudes läks aeg küll oi kui aeglaselt. Esmaspäeval tuli Liina lõpuks meie tuppa, sest nojah, ta tuppa läksid kuuks ajaks Haapsalu khk'e kaks 17. aastat praktikanti, kes käituvad eriti jaburalt :). Esmaspäeva õhtul käisime tudengite laulupeol ka, mis oli vägavägavägavägavägaväga... võimas. Kuigi külma oli rohkem, kui vaja, ei kahetse, et seal käisin. Ühikasse minnes jõudsime napilt-napilt trammile ka. Ega üldiselt ongi nii, et vähemalt 3 korda nädalas harrastame võib-olla-jõuame-trammile-või-bussile-jooksu. Eile (tegelikult alustasin postitust kell:17.55, aga mõnel põhjusel jätkan (ja ühtlasi ka lõpetan) selle postituse öösel kell 1) käisin Kuulsaalis, kogu õhtu venis kella üheni ning ma suutsin õhtu jooksul 40.- mittesöögile kulutada :(((, täitsa lõpp, kui masendav. Ma oleks selle raha eest saanud vähemalt 2 päeva koolis süüa (isegi üle jääks) või siis 3 päeva söön-peale-kooli-ka-sööki osta, oeh, M A S E N D A V :'(, aga samas, ma tähistasin seda, et ema leidis mu esmaabi tunnistuse üles, s.t. ma säästsin oma päevast 1,5 tundi :'). Kui ma ühikasse jõudsin (öösel kell 1 siis), ei uskunud ma eriti, et Gerda TÕESTI kirjutas mu nime hilinejate raamatusse, aga ta tegi seda. Ma olen liigutatud :'''). Hilinejate raamatuga on omaette jutt veel :D - Esmaspäeval, kui me laulupeole läksime, märkisin meie nimed sinna. Kui ma olin jõudnud oma mõttega sõna juurde 'tulen tagasi', oli raamatus hoopis 'mida võtan', s.t. ma olin kogemata külmkapi raamatusse kirjutanud :DDDD, oh seda rõõmu. Eelmine neljapäev, kui Gerdaga Reval Sporti otsisime (ei, me ei teadnud, kus asub Mere pst. + trammis kõlav häält polnud kuulda), sattusime Koplisse, aga see on juba pikem jutt & irl'is seda kogeda...oli palju Koplilikum (jap, uus sõna, harjuge). Reedel pääsen koju!!!! Nagu sõjaväevanglas noo. Sellest, et ma haige olen, ei räägi ma üldse :D, lihtsalt nohu ning koguaeg on külm, jap. Kirjutan jälle, kui miskit tekib :)

Iga unistus võib järsku puruneda

Võimatu on sõnadesse panna seda, kui tahad midagi head teha, mis laseks ennast vajalikuna tunda & ühel hetkel selgub, et see pole võimalik. Ma olin seda päeva ja hetke lihtsalt nii kaua oodanud. Mitte kunagi polnud võimalust. Mõnikord jäi lihtsalt julgusest puudu, aga kartus kadus peaaegu kohe, kui Foorumi uksest sisse astusin. Edasi jäi ainult ärevustunne koos käevärinaga. Samas andis see kinnitust, et ma tahan seda südamest teha. Terve see aeg, kui ma Verekeskuse ruumis viibisin, valdas mind rahulolu. Sisemus rõõmustas, et lõpuks ometi on see päev kätte jõudnud. Küsimustele vastatud, sõrme otsast proov võetud, vererõhk mõõdetud, küsimustik üle küsitud - ma võisin istuda nn. minu unistuste toolile. Õde vaatas mõlema käe veene ja tõdes (minu jaoks suure kahjutundega), et mu veenid on liialt peenikesed ja nõel on liialt jäme - mu unistus purunes. Kui aus olla, siis pole ma mitte kunagi nii suures šokis olnud. Sõna otseses mõttes ei ole see mulle veel täielikult kohale jõudnud. Salamisi oli mu mõtetes juba see, kui ma pooleldi laman toolil, teen head ning seda iga aasta vähemalt 3 korda. Mulle jäi väike lootus, et kahe aasta pärast öeldakse mulle: "Jah, Sa saad doonor olla.". Ma ei ole endas pettunud, kindlasti mitte. Ma tegin suure sammu - olin valmis tegema midagi, mida kardavad teha vähemalt kümned tuhanded inimesed. Kõik edasine oli saatuse mäng...

10 aastat tagasi: Enne mõtle, siis ütle. Tänapäev: Enne ütle, siis mõtle.

Tegelikult pani Johanna postitus mind mõtlema. Tõsiselt mõtlema teema üle, mida me esmapilgul ei märka. Kui palju on inimesi, kes enne ütlevad ja siis mõtlevad? Lugematu arv. Kusjuures, need inimesed kordavad oma saavutust. Nad ütlevad ning ei mõtle, mida see tähendada võiks. Nõme tunne on, kui ise oled justkui õigesti käitunud, aga ikkagi on keegi, kelle mõistus ei küündi tema vanuseni. Ma võin küll andestada, aga ma ei unusta. Ma isegi võib-olla mingil ajahetkel ei mäleta öeldut, aga see tuleb meelde siis, kui kõik on jälle endine. Isegi mina olen inimene, kes vahepeal enne ütleb ning siis mõtleb. Seda ei saa isegi seletada, miks ma nii teen? Mitte kunagi pole ma kellelegi telefonis "nähvanud" ning hiljem siis MSN'is (!!!!) öelnud, et sorri, et ma enne nii ülbe olin. No krt, misasja Sa üldse telefonile vastasid, kui Sa teadsid oma käitumist. Mulle pole vaja sõpru, kes ei vastuta oma tagajärgede eest & annavad mõista, et ma tegin väga valesti, et valisin hetkel lõbusama seltskonna tema asemel. 90% juhtudest on parem jätta teatud laused enda sisemusse. See näitab tasakaalukust.

Eilne bowling oli hea. Kõik see seltskond sobis, täiesti. Kõige parem oli see, et 17.00 - 19.00 oli happy hour :D. Kõige rohkem tegi sohki Kuno ja kõige ausam mängija olin mina :). Täna oli muidugi masendav ärgata - pühapäev, homme kool, homme vene keele töö :/. Ma lootsin keskkooli lõpus, et vähemalt vene keelega ei pea ma enam kokku puutuma, aga nagu näha, ei pääse ma sellest mitte kuskil.

‎"Kes ei võiks head nõu jagada? See on odav, see ei lähe neile midagi maksma"

Te ei kujuta ette, milline luksus on elada oma majas. Iga päevaga suureneb igatsus kodu järgi, sest kodus on alati soe. Kodus ma ei pea ootama oktoobrit, et kütma hakatakse. Kodus on koguaeg soe :D. Siin ma külmetan juba viimased 3 nädalat. Õnn on, kui nädalas korra päike aknast sisse paistab ja hetkekski ei pea fliistekki ümber hoidma. Viimaselajal annab ikka tunda, et käin kenasti koolis. Nädalas on ikka vähemalt 3-4 päeva, kui ma peale kooli magan. Eile läks Gerda mingi kell viis magama, 18.13 mõtlesin, et magaks ka 15 minutit. Kui ärkasin, oli kell 19.02, siis ma mõtlesin juba, et magan edasi siis, lõpuks ärkasin 20.52. Vaatasime Sõnasõda, Kelgukoerad & Katastroofilise filmi ära ning läksime uuesti magama :D. Enne jõin igaks juhuks d-lighti, et siis tuleb parem uni :D. Kooli kohapealt võib öelda, et õppekava on seeditav, v.a. Kassaõpetus siiski, ma ei tea, kuidas ma selle referaadi ära teen. Kuno teeb. Ma isegi lohutasin teda neljapäeval, peale "Stiilipäevikut", sest ta ei uskunud, et see polnudki õudne :D. Minu lemmik oli kaabuga kostüüm, sest siis oli ta nagu sakslane :p. Hetkel on täielikult õnnepäevad, sest Grossis on virsik ja nektariin 14.80 (!!!!!!), uskumatu :D, banaani kilo on 12.90, vist. Eile panin üle pika aja läätsed. Muidugi olin ma unustanud, et nende ära võtmine on kindlasti palju keerulisem. Ühest silmast oli lääts kuidagi ise ära tulnud, või ma ei märganud, et see nii hõlbsalt tuli? Igastahes ma leidsin läätse põrandalt, aga see oli terve ja ilusti korras, õnneks :).

"Me oleme karmimad nende vastu, kes petavad meid pisiasjus, kui nende vastu, kes reedavad teisi suurtes asjdes"

Kõht täis, hea olla - nüüd võib oma mõtted kirja panna. Tegelikult on mul halb süsteem. Ma blogin võib-olla iga nädal 2 korda, aga kui palju ma ühe nädala jooksul teen :D? Ma peaksin iga õhtu kasvõi iseendale üles kirjutama päeva märksõnad. No muidugi ei ületa sellel nädalal mittemiski Kuno faile. Ma ei ole mitte üldsegi kuri, sest Kuno aitas mul pühapäeval 5 (!!!!!) kotti ühikasse tuua, aitäh. Ma lubasin tema joogitüdruk olla siis, võib öelda, et olen kahe päeva jooksul sellega paremini hakkama saanud, kui ükskõik, mis tegevusega. Muidugi arvab Kuno, et ma solvan teda. Tegelikult olen ma kõigest otsekohene & ma ei usu eriti et keegi talle seda kunagi öelda julgeks üldse :D. PS: Seda, mis ma talle ütlesin, et avalikusta ma enne laupäeva. Tapmiskatseid on ta üritanud ka väga palju teha, oeh :/. Kui mu blogi postitusest on möödas rohkem, kui 4 päeva, siis teate, et Kuno lükkas mu trepist alla, lohistas põõsasse ja viskas prügikasti. Kes arvas, et Tallinnas on alati elu kergem, kui mujal?

Eile tekkis mul järjekordselt Yatzy sõltuvus. Praeguseks on see kõrgele arenenud sõltuvus. Eilsest kuni tänaseni olen vist kõige rohkem paar mängu võitnud :D, aga ma harjutan ja saan meistriks. Ma kaotasin ISEGI Mellile, kes mängis eile esimest korda :/.

Hetkene tunniplaan mulle meeldib - reedel 4 tundi, mmm. Eelmine reede oleks võinud 4 tundi olla. Järgmine nädalavahetus saab Saaremaale - seal ma tunnen ennast turvaliselt.

Üleeile sain Alari käest sõimata, sest ma ütlesin JÄLLE talle tõde :D. Ma ütlesin talle ühe võõrsõna ja mis ta tegi? Kohe google'das :S. Mida google talle ütles? Seda, et ma pean teda erivajadustega inimeseks, no tere hommikust.

Doonoriks tahtsin/tahan ka minna, aga hetkel on positiivsete inimeste verevarud täidetud.

Sissekirjutise muudan ma küll ära. Pean ainult uurima, kas piisab sellest, kui astun läbi migratsiooniametist.

Ja muidugi igatsen ma Lõuna-Eestlasi, hullupööra :'(. Jukut, Kaurit, Johannat & Emmat ei näe ma enne 1. oktoobrit :((. Ma pean vastu.

Kodumaal

Teate, kui hea on kodus olla. Tunne on üleolev, sest ma ei suutnud mitte kuidagi ära oodata, millal ma lõpuks koju jõuan. Sellepärast tegin eile kõik selleks, et 16.15 saaksin juba bussis istuda. Vahet pole, kui võimekas ma olen, aga ma suutsin seda. Tegelikult oli mul pilet 18.45 bussile, samas ma juba neljapäeval lootsin, et võib-olla ma saan pileti ümber vahetada ja varasema bussiga tulla. Õnneks lõppesid tunnid pool kolm, s.t. tund aega varem, kui muidu peaks reedel lõppema. Käisin kiirelt Ülemistes, et neljapäevaõhtune apsakas ümber vahetada :D. 15.15 olin juba ühikas, sõin toidujääke ning panin kiirelt asjad kokku. Bussijaama jõudes tekkis kerge muie, sest järjekord oli tohutu, aga see kahanes sama kiirelt, kui tekkiski. Bussipilet ümber vahetatud, ootasin bussi, jäi hiljaks. Samas jõudsime õigel ajal võrru, hea. Muidugi oli kõiki väga hea näha - ma ei väsi seda kordamast. Garry on ka juba nii suur & täielikult Berta mini koopia. Öösel sain hästi magada. Hommikul ärkasin pool 9, et Kaurile siiski sünnipäevaks kook teha. Ütleme nii, et seekord tuli jälle omalooming, sest puhtjuhuslikult olin ma kõige tähtsama koostisaine jätnud panemata (õun, oh noes) + kohvi panin 1dl rohkem, kui vaja oleks olnud. Praeguseks on kook valmis ning juuksuris käidud. Sees on tühi tunne, sest ma ei suuda ära imestada, kui lapsik võib üks meheohtu inimene olla. Tean, et võib-olla olen liialt ebaõiglane, aga iga päevaga järjest enam tundubki mulle, et ta jääb eluks ajaks selliseks vist :facepalm:.

Iga hetk on kordumatu

Uskumatu, aga Tallinnas läheb aeg palju kiiremini, kui Võrus :D. See on üks asjaolu, mida ma olen märganud. Muidugi ongi väga hea, et aeg läheb kiirelt. Ma ei jõua kojuminekut ära oodata, tõsiselt. Ma näen kõiki, keda ma nii ammu näinud pole, k.a. Johanna & Emma :)). Üldiselt on terve nädal tegus olnud, v.a. pühapäev, mis oli lihtsalt noortekeeli võidumine, s.t. ärkasin, sõin, vaatasin telekat, olin netis, vaatasin telekat, magasin, ärkasin, sõin jne jne jne. Muidugi olen ma väga laisaks ka muutunud, sest, kuna tuba on päris külm, ei viitsi teki alt välja tulla, et ühika taha poodi minna, see on tavaline nähtus. Esmaspäeval nägin oma uut klassivenda & ma olen ainuke, kes enda kursuselt teab, et ta on varsti meie uus klassivend :D - Martin. Ülisuper Teko meeskond on ikka nii ülisuper. Pole kahtlustki, et Tekos on õppimine esikohal, sest Teko korraldab iga nädal mingi sportliku ürituse, kus peab ühest linna otsast teise minema, võimalikult kiiresti :D. Eile otsisin oma pesu ära, mustamäelt. Ma vist mainisin, et ma käisin Tomi juures pesu pesemas. Eile läksin kohe koolist mustamäele, siis tagasi, bussijaama ning alles siis ühikasse. Uskuge või mitte, aga ühikasse jõudes olin ma omadega niiiiiiiiiiiii läbi. Oeh. Täna oli ka omamoodi tegus päev - ostsin Kaurile kingituse ja Jukule lohutuskingituse :). Eks näis, kuidas neile meeldib. Peale ostu istusime niisama roccal mare pargis (no selle pingi leidmisega oli juba omaette jama :D), Alaril oli kõht tühi ja siis ta ostis endale salati ning Kamatahvli, viimast sõin mina ka, kuigi mul oli kõht üli täis, aga kes ikka kamatahvlile vastu suudaks panna :D. Siis tegime Tammsaare pargis aega parajaks. Martin ka helistas, aga nii kahju, et ma ühikas polnud siis :S. Kell seitse läksin Kunoga tasuta kinno. Täitsa lõpp, kui hea film oli. Iga minut tapeti filmis keegi ja mitte üldse leebelt. Oeh, kuidas ma selliseid filme armastan. Filmi info: http://www.cinamon.ee/?id=13&detail=CI00000427 :))

Elu siinpool Eestit

Tervitusi Tallinnast. Kuna mul polnud nädal aega netti (koma'd ei suuda lubadusi täita), polnud mul ka võimalust midagi kirjutada, kuigi nii paljust oleks rääkida. Täna üritan seda viga parandada. Millest me alustame? Pühapäeval oli mul äratus juba kell 8, sest oma mõtetes nägin ideaalis, et väljumine on kell 9, aga muidugi oli teiste nägemus teistsugune :D. Mis siis ikka, Võrust startisime kuskil 10. 45 (pole paha :p). Tallinnasse jõudsime natuke enne kella kahte. Ajasime ühikas asjad korda. Isal tuli hellusehoog peale ja ta ostis mulle külmkapi + veekeetja. Aitäh issi :). Ilma külmkapita ma küll ära ei elaks. Pühapäeval olin kolmeses toas täiesti üksinda. Kui ma õhtul, natuke enne ühtteist tuppa tagasi jõudsin, oli minuga liitunud Gerda :). Jumal tänatud, et ma üksinda toas ei pea olema. Koos on ikka palju palju palju parem. Teisipäeva (?) õhtul sain endale Alari käest laenuks TV-pulga. See leevendas mu muret interneti pärast. Üleüldse, kui ma varasemalt kuulnud olen, on teistes ühikates kohe nett sees, aga siin nad ei suuda seda isegi nädala ajaga sisse panna. Esmaspäeval oli aktus. Sain teada, kui väike Eesti on :D. Klassikaaslased on toredad, üldjuhul kokkuhoidvad ikka. Kõige hullem on Teko juures see, et üks õppehoone asub Raadiku (!!!!) tänaval, s.t. teises linna otsas, s.t. ma pean kell 6 ärkama, et kella kaheksaks sinna jõuda, aga õnneks on teekond selge. Üks essee ja 2 referaati on juba vaja teha, mis pole mitte üldsegi tore. Just koolitöö pärast ma netti vajasingi. Kui toidust rääkida, siis söön päris korralikult :D, eriti puuvilju, s.t. ühikaelu on puuviljade kohapealt väga hea, sest üksi olles ostan ma neid iga päev. Üldiselt ma väga midagi kokata ei viitsi, aga eile tegin pelmeene, ei saanud nii head, kui lootsin :(. Täna lähen Tomi juurde pesu pesema ja pelmeene tegema. Maja taga on Grossi toidukaubad ning keskturg ja maja ees on Maxima - tore, eks :D? Muidugi ootan ma kõiki hea meelega külla! Internet on mul muide ainult sellepärast, et ma ei viitsinud tõesti oodata enam ja soetasin netipulga. Koduseid igatsen ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiii... väga :(, nädal aega veel, siis näen oma kullakesi!