Lihtsad laused, mida on raske öelda.

Võib-olla on paljud mõelnud, et miks ma nii kaugele kooli tulin, kui ma oleks saanud valida ka Väimela kooli. Jaa, neid valikuid polnud palju, aga need 2 erinesid üksteisest, kui öö ning päev. Samas oli mul 1 päev aega otsustamiseks. Ilmselgelt väga väga vähe, aga sisuliselt teadsin ma vastust juba enne seda, kui ma vanematega rääkinud olin. Ma valisin Tallinna, et hakata iseseisvaks ja pääseda pingelisest elust eemale. Teadsin, et ma ei suuda elada enam pidevalt kohas, kus pole kõik nii roosiline nagu paistab. Eieieieieii, perekond on alati mul esikohal ja see ei muutu ka, aga minu ellu oli vaja vaheldust, s.t. miski pidi muutuma ja kui ma oleks otsustanud Väimela kooli kasuks, ei oleks muutust toimunud. Kahe kuuga olen hakanud asju teisiti vaatama. Oskan väärtustada seda, mida ma varem vaadatagi ei osanud. Oskan näha inimeste teist poolt. Ma pole mitte kunagi tahtnud näha täiuslikke inimesi, vaid mõistusega inimesi. Kui inimene ei mõtle ajudega ja ei suuda teadvustada endale, mida ta teeb, siis palun andke andeks, aga siis on asi mõistuses. Ma loodan, et homme läheb kõik hästi.

Kui soovite elada õnnelikku elu, siduge see eesmärgiga mitte inimeste ega asjadega.

Juba pühapäeval, Tartust Tallinna sõites mõtlesin, et miks ma pole mitte ühtegi korda enda jaoks kõige tähtsamatest inimestest - vanematest - rääkinud? Kindlasti oleks mul pühapäeval palju rohkem mõtteid olnud, sest siis mõtlesin ma tõsiselt, et ilma nendeta poleks ma see, kes ma praegu olen. Ükskõik, kui palju pahandusi ma elu jooksul teinud olen, pole nad mitte kunagi seda mulle nina alla hõõrunud. Võib-olla, kui nad oleksid mind väikesest peale koguaeg hellitanud, elaksin ma praegu kodus, ei teaks, kelleks ma saada tahaks ja ei julgeks oma unistusi realiseeridagi. Kõik teevad vigu, sest eksimine on inimlik ning sellepärast püüan ma oma vanemaid igas olukorras mõista, loodan, et ka nemad teevad seda. Mul on veel ehedalt meeles need korrad, kui ma väiksena peale igat pahandust ütlesin: "Te ei armasta mind, niikinii olen lastekodust võetud." :DDD või korrad, kui ma isaga suvel mööda Eestit reisisin ning koju jõudes ema juurde nuttes jooksin, sest isa tantsis üks õhtu giidiga. Ma võin kindlalt väita, et ma olen tegelikult terve elu vanematel "silma peal" hoidnud. Mulle on see sisse kodeeritud, ma ei suuda üldse pealt vaadata, kui nad võõra naise-mehega tantsivad. Jaa, ma tean, see on väga väga jabur, aga ma ei saa sinna mitte midagi teha. Need korrad, kui me terve perega vanu videoid vaatame, on unustamatud. Iga korraga järjest rohkem on naljakas vaadata ennast telekaekraanilt, kus ma olen 6 aastane. Video, kus me oleme tädipoegade-tütrega jõe ääres ning mina suure rõõmuga tahtsin kummimadratsiga sõita, hiljem aga nutsin ja karjusin, sest ma kartsin, on legentaarne, sest sealt sai alguse lause: "Imelikku reisi.". Naljakas, et ma olen oma emaga nii lähedane, ta on justkui sõbranna, kellele ma kõik mured ära räägin. Muidugi annab ta alati ka väga arvesse võetavat nõu, sest tema teab, millest räägib. Ma ei väärtustanud teda nii palju kodus olles, kui praegu, sest isegi see, kui ta mulle kodus peale koduste söökide ühe kommipaki kotti paneb, on vajalik, sest ühikasse jõudes on mul alati magusaisu - see on armastus. Isaga on kuidagi teistmoodi. Isa näitab oma hoolitsust väga harva välja, sest ta on skorpion. Sellepärast on väga väga väike võimalus, et me ühel ajal kööki küpsetama juhtume :D. Ma ei unusta mitte kunagi neid reise, kuhu isa mind kaasa võttis, kui ta suvel sakslaste rattareisi bussijuht oli. Need mälestused jäävad igaveseks. Või see, kui ma väike olin ja isa sünnipäevadel-tähtpäevadel lubatust rohkem alkoholi pruukis. Mina olin alati see, kes ta voodisse viis. Ema teadis, et minu peale saab loota, sellepärast teadis isa, et ainult mina panen ta voodisse :). Isa jutud tema lapsepõlvest üllatavad mind üha uuesti ja uuesti. Ma ei suuda ära imestada, milline pätt mu isa noorena oli :D. Tegelikult olen paljud iseloomuomadused just temalt pärinud. Kõik kihlveod, mis ma temaga lapsepõlves sõlmisin... Isa on alati tahtnud, et mul hästi läheks ja ta on alati teinud kõik, et mul hea oleks. See kompenseerib kõik need korrad, kui ta mu vanust või kooli nime ei mäleta. Me mõlemad ei armasta hambaarste, aga erinevalt temast, käin ma enne hambaarstil, kui valu kannatan. Tänu oma isale olen eeskujulik liikleja :D ja kaine autojuht. Ma armastan oma vanemaid ülekõige. Aitäh, et Te mul olemas olete & kõige ilusamat 20. pulma-aastapäeva Teile :* :)

Seiklused

Kuni pühapäeva hilisõhtuni oli igal pool segadus. Üks mõtles ühte, teine teist & ikkagi pidi keegi pettuma. Paraku ei saa mina mitte midagi teha, sest kõik pidigi arvatavasti nii minema. Esmaspäeval sain vene ja soome keele kenasti tehtud, sh. vene keele eest sain viie :) ning soome hinnet ei tea, aga eks sealt kõige paremal juhul ilus viisi tuleb. Trennis käisin ka, mis oli üpriski jooga ja mediteerimise vahepealne, aga nädala algusesse sobis see, kui rusikas silmaauku. Teisipäev algas kenasti, vähemalt nii palju, kui meenub. Imelik, aga mingi hetk hakkasin tundma (võib-olla tundsin juba esmaspäeval), et alumine, tagumine hammas hõõrub naha vastu. Mingihetk oli see ikka väga väga valus juba. Oli 2 võimalust, põletik või järsk hamba kasv. Ma isegi ei tea, kumb leebem oleks olnud, nende kiirelt likviteerimiseks oleks pidanud niikuinii "natuke" raha välja käima. Teisipäeva õhtul, kui neelamine oli peaaegu võimatu, otsustasin, et kolmapäeva hommikul käin ühiselamust paari sammu kaugusel hammast näitamas. Seda ma tegingi, aga tuli välja, et neil erakorralist teenust EI pakuta ja esimene aeg oleks olnud neljapäeva hommikul kell 10. Ei hakanud isegi aega panema, sest selleks ajaks oleks ma juba linaga kaetud olnud. Läksin sama targalt ühikasse tagasi. Mõtlesin, et käin peale kooli siis Tõnismäel. Järgmisel hetkel helistas Võru PMA ning teatas, et kuna ma tahtsin 1. novembriks aega: 1.) pole minu hambaarst Võrus tööl; 2.) minu armsa hamba juttu lugedes pidasid nad nõu ja arvasid, et ma ei elaks 1. novembrini üldse äragi siis. Tegin südame külmaks, teate küll tunnet "mul on kõigest suva :D" ning otsustasin juba hommikul Tõnismäel käia, see tundus interneti info ja hinnakirja järgi üks PMA tüüpi asutus. Vähemalt koha ülesleidmisega mul probleemi polnud (no problem, ma olen peaaegu 2 kuud juba Tallinnas ju :D). Istusin natuke registratuuri järjekorras, kusjuures siis veel ei tundunud mulle, et pensionärid on ülekaalus, aga peagi see muutus.... Sain erakorraliselt aja, läksin hambaarsti ukse taha, istusin seal umbes 20 (?) minutit, kutsus sisse, vaatas korraks suhu ja kui ma õigesti mäletan, ei öelnud ta otseselt hamba kohta midagi, ainult seda, et saadab mu kirurgi juurde. Pidin UUESTI registratuuri järjekorras ootama (Võrus sellist terminit nagu 'registratuuri järjekord' ei teata). Õnneks sain kirurgi juurde ka kohe aja, aga uksetaga ootasin ikka vähemalt pool tundi, pole paha. Lõpuks kutsuti sisse, süsteem on seal muidugi väga väga halb. Saadeti röntgenit tegema. Hiljem sain teada, et ainuüksi röntgen maksis 135.-. Päris tükk aega ei suutnud arst midagi mu hambast arvata. Lõpuks tegi ta avastuse, et mu hammas on külma saanud, ei ei ei, kõigepealt ta arvas, et ülemine hammas surub alumise hamba peale. Igastahes, polnud talle üldse probleem võtta 10cm süstal koos nõelaga ja paar tuimestussüsti teha, sh. teda ei huvitanud, kas mul on valus või ei. Järgmiseks võttis ta kätte skalpelli (jah, seda kuulsin ma juba eelnevalt arsti käest, et kirurg teeb igeme juurde sisselõike, aga kääridest ei rääkinud ta midagi :/). Arst siis toimetas mõned minutid rohu, skalpelli ning kääridega ja ma võin öelda, et see oli ülimalt ebamugav. Hambaarsti juurest lahkusin nii nagu mul oleks küljes silt kirjaga 'olen valinud vaikuse'. Registratuuris, arvet makstes ma kahjuks ei saanud mitte kuidagi arve suuruse kohta protesti avaldada, sest rääkimine oli võimatu. Apteegis rohtude arvet makstes oli sama lugu, sellele aitas kaasa kindlasti tuimestus ka. Lihtne matemaatiline tehe: hambaarst + rohud = 2x koju-tagasi. Ise võite aimata, kui kahju mul rahast oli. Hambaarsti vastuvõtt oli 9.40 ning ühikasse jõudsin 12.18 (?). Kohe võtsin rohud ära, tundes ennast invaliidina, sest ma sain suud ainult paar cm lahti teha. Peale seda läksin magama ning ärkasin täpselt 15.20, s.t. ma pidin kella neljaks trenni jõudma. Praegu on haav enam-vähem. Valutab ikka, mõnikord, tihti. Samas ma olen realistlik ja tean, et haav paraneb väga kaua, aga loodan, et mitte kuu aega. Tglt vahepeal tahaks nii väga üht Räägupesa burgerit, aga haava tõttu ei saa :(. Homme, kui ma õhtul koju lähen (enne pean Lõunakeskuses 10 tundi veetma), pean ma vist emale rääkima, kuidas kõrvalepandud rahast sai Tallinna toetus. Uskuge mind, ma ei rääkinud seda juttu lihtsalt niisama (tegelikult ei räägi ma mitte kunagi 'lihtsalt niisama' millestki). Juba kolmapäeval, kui ma olin paar tabletti endale sisse söönud, tuli meelde, et ma vihkan tablettide võtmist....Jutu mõte on lihtne - kasutage kindlasti tasuta hambaarsti võimalust, enne 19 saamist, sest hiljem võivad sellised põletikud välja lüüa, et ise ka ei usu.

Miks?

Elus on vähemalt miljon hetke, mis inimese enesetunnet ja olemust muudavad totaalselt. Jaa, iga pisemgi sündmus võib aidata elust rõõmu tunda või ennast halvasti tunda. Sellest tingituna ongi kõik nii muutuv ja erinev. Praegu ma istun siin, mõtlen vene ja soome keelele. Homme peaksin samal ajal tegema soome keele tööd, aga ma ei tea tegelikult, kas lähebki nii, nagu päevaplaanis on. Imelik on, kui 90% inimestest ei saa mitte kunagi aru, kui nad midagi valesti teinud on. Nende arust on ainult lause 'mina ja maailm'. Väga väga väga jubedad inimesed. Jah, ma ütlesin seda, sest ma mõtlen ka nii. Miks ma peaks seda endas hoidma? Miks peaksin mina ennast süüdi tundma, kui mina olen kõik õigesti teinud. Olen tahtnud aidata ja ise abi saada. Esimene on kõige tihedamini rakendunud. Aitab. Jaa, ma ei jaksa enam, kui mina olen alati olnud kõige lahkem ja kõige vastutulelikum ja mitte ükski heategu ei jää karistuseta. Miks ma pean kõigile alati vastu tulema? Miks ma pean olema alati see kõige parem? Miks ma pean kõike iseenda käest kuulma? Miks miks miks miks? Tehke ise load, ostke auto ja kütus ning sõitke!

Raskelt saadud ongi kõige parem :)

1 nädal veel & siis praktikale. Aeg läheb ikka üli üli kiirelt. Üle kahe kuu puhkust koolist - väga hea :). Raudselt hakkan ma õppimist igatsema, aga praegu on küll hullumaja. Järgmine nädal on pmst iga päev töö & kassaõpetuse raske raske töö on kõige suurem mure. Miks on ettevõtete nimed Pankade Kaardikeskuses, kui nad infot ei jaga või üleüldse ei peaks seal olema. Pean sellega siiski tegelema, juba sellel nädalal, sest järgmisse nädalasse oleks seda patt jätta. Iga päev valdab mind täielik segadus, sest ma ei tea, mida teha. Aga kõigepealt lasen sellel õppeaastal kenasti läbi saada ja, et kõik hästi läheks, siis mõtlen edasi. Pool tundi tagasi jõudsin linnast. Käisin trennis - spinning. Oeh, kui hull täna ikka oli :D. Kujutage ette, et te sõidate 40-50 km/h jalgrattaga 45minutit. Uskumatu, et ma ellu jäin, sest jalalihased pole veel täielikult treenitud. Samas oli hea tunda, et trenn läks asjaette :). Peale trenni käisin Gerdaga raamatukogus, rahvusraamatukogus. Nagu naljanumber no :D. Sisse minnes peab üleriided & koti garderoobi viima. Sisse saab ainult ID-kaardiga või lugejapiletiga. Läksime siis viiendale korrusele. Lasin algatuseks kaks raamatut otsida. Läksin sedeliga nn. raamatu kättesaamise "tädi" juurde. Andsin sedeli. Ütles, et pool tundi läheb. Okei, Gerda rääkis õiget juttu :D. Vaatasime niisama riiulite vahel ringi, aga no kaua Sa ikka vaatad ja uurid, kui ruumis on ainult sõnastikud ja entsüklopeediad. Tegin paar twitteri postitust, istusin arvuti taha, vaatasin elu24, delfit & postimeest. Huh, lõpuks ometi sain raamatu kätte. Tõsi, kahe asemel ühe raamatu, aga asi seegi. Läksin alla tagasi. Pidin hullu turvakontrolli läbima, et raamatuga üldse välja saada :D. Okei okei, see ei olnud hull kontroll, aga ikkagi, ta võttis raamatu ära mu käest :( ja sain selle tagasi alles peale turvakontrollist üleastumist. Aga kokkuvõttes läks kõik hästi & siin ma olen :). Varsti käin poes, ostan patuse jäätise (teate, kui palju E-aineid ühes (!!!!!) jäätises on? vähemalt 10) ning otsin jogurti kohta info ära. Homme saab koju ju :)))))))).

Mõistus pole enda teha

Tavaliselt pole mul kirjutamise vajadus nii tihti või nii suur, aga seekord on erand.

Ma olen arvatavasti varem ka rääkinud, kui erinev on inimese mõistus ja vanus. Mõne puhul ei paista see tegelikult mitte üldsegi välja, samas, kui teise puhul jääb see eluks ajaks nähtavaks. Ma ei oska isegi öelda, kas on suur rõõm tunda/teada erinevaid inimesi, aga nii see juba on. Inimesed on tõesti väga väga erinevad. Mina näiteks ei saa aru inimestest, kes võivad lõputult vaielda teemade üle, millest nad ise mitte midagi ei tea. Milleks üritada suurendada oma IQ'd, kui see on juba peale esimese sõna väljaütlemist läbikukkumine. Tean vähemalt x arv inimesi, kelle mõistust ma tänase päevani ei mõista. Nad suudavad mõnikord väga oma vanuse väärilised olla, aga kui satub sekka pisike arv situatsioone, kus on tunne, et mõistus pole tõesti iseenda teha, muutub arvamus kohe. Ausalt, ma ei taha mitte kunagi kedagi kritiseerida, aga kui asi nii hulluks läheb, siis ei oska ma teisiti käituda ka. Vahepeal peavad isegi tähtkujulised mittesobimised paika. Kuigi see on väga väga müstiline, on see siiski tõsi. Kuna ma ei soovi, et see teema lahtiseks jääb, peaksin seda edasi ka arendama. Arvan, et olen väheseid inimesi, kes ütleb inimesele välja, mida temast arvab. Ma ei suuda pealt vaadata, kui inimesed teevad vigu (mitte otseselt). Ma arvan, et teen inimesele ainult teene, kui ma ütlen, kui midagi valesti on. See on loogiline ju? Algul muidugi võib inimene mõelda, et ma olen mingi jube, kes enne ütleb, siis mõtleb, aga hiljem, kui ta mõtlema hakkab, peaks aru saama, et ma ei öelnud oma lõbuks tõde. Lugesite teksti läbi ja jõudsite järeldusele, et ma olen jube inimene ikka, eks? Tegelikult on jutu mõte väga lihtne: Palun proovige vähemalt 10% oma vanusele vastavalt käituda.

Minul pole köhasiirupit vaja, ma oskan ka ilma selleta köhida. Lapsesuu

Reede. Ma ei mäletagi, millal viimati nii vaikne oli, siin. Mõnus on saabuda ühika juurde, aga astuda mõned sammud ühikast mööda & seigelda armsaks saanud kohas - keskturul. Ma ei suudaks elada enam, kui mu väikest (kooli)kotti ei täidaks vähemalt 2 korda nädalas palju puuvilju. Need võiksid muidugi olla sama kenasti letile laotud, kui Farmville's. Usun, et turumüüjad teavad juba, et läbi turu tatsab paar korda nädalas tüdruk, kes on hullumas, kui näeb värskeid viinamarju, õunu, nektariine & banaane. I'le lisab täpi mõnus sefiirikorvike, ilma milleta ma tõenäoliselt turult ei lahku. See tunne on mõnus. Tegelikult olen terve päev üle 240'ne korra mõelnud selle nädalavahetuse osaliselt kodus veeta. Lihtsalt miski ütleb mu sisemuses, et ma pean selle nädalavahetuse kindlasti kodus olema. Hetkel olen ma endale selgeks teinud, et ma lähen järgmine neljapäev sinna. Ma pean niikuinii enne praktikat tervisetõendi ära otsima, niisiis valisin selleks päevaks järgmise reede. Siis võib-olla lähen järgmine neljapäev ja tulen esmaspäeval :). Ma igatsen kõiki lihtsalt hullupööra!! Enne rääkisin Kauri & Jukuga, siis suurenes igatsus veelgi, aga ma lohutan, et neljapäev tuleb kiirelt. Koolis läheb tavapäraselt, järjest enam on kodutöid. Lihtsalt nii hull, kui palju referaate me tegema peame. Kõige hullem tamp on kassaõpetuses vist. Alles tegime arvelduste analüüsi & koostasime kontrolltöö, kui juba ülejärgmiseks nädalaks on veelmahukam uurimustöö, oeh. 2 nädalat veel, siis on 10 nädalat õppimispuhkust, s.t vaheaeg on alles 10. nädala pärast. Liinaga suutsime eile sisse magada :D. See oli lihtsalt nii hull, sest ma ei luba endale mitte kunagi sissemagamisi ega hiljaksjäämisi, aga eile oli äratus 6.15. Järsku ärkasin 7.04, vaatan, Liina magab. Ärkan üles. Liina hakkab ka ärkama, küsib: "Kas me peame üles tulema v?". Me magasime lausa 46min. sisse, täitsa lõpp ikka. Aga me ei jäänud (!!!!) kooli hiljaks, sest mina läksin trammile juba 7.19, kena. Täna ärkasime 7min. peale õiget aega, aga see on andestatav. Uni oli ka nii suur, aga see ei päästnud meid Eskussoni tunnist :(. Aa, kolmapäevane trenn. Häh, Gerda ei saanudki õiget trenni tunda, sest koormus oli ikka 70% väiksem, kui esmaspäevases trennis & justnimelt koormuse tõttu meeldis esmaspäevane mulle rohkem. Nagu ma aru sain, on esmaspäeval jällegi suur koormus, jee :). Aga põhiline on see, et Gerdale meeldis trenn, good. Homse päeva plaanin õppimisele, eelkõige vene keele sõnad & Müügitöö aluste ristsõna + küsimused, kuigi E-ainete referaadi peab ära tegema + jogurti kohta infot otsima. Edu mulle.

PS: Kusjuures, mingi saatus on, et me räägime Gerdaga IGA NÄDAL sellest, kui me võidaks Bingoga paar milli, et mis me siis teeks jne...IGA NÄDAL. Varsti jõuame pilet ostmiseni ka, eks. Puuviljade spetsialist olen ma ka, niiet, jõu, küsige nõu, kui midagi vaja teada on :)

Rikkus teenib tarka aga orjab rumalat. Seneca

Sügis. Õues on täielik sügis. Hommikul kell 6 on täielikult pime & 7.10 õue astudes on iga kehaosaga tunda, et soojakraade on ainult 3. Selliste ilmadega peab harjuma, sest ei lähe paremaks, vaid ikkagi külmemaks & lörtsisemaks. Täna suutsin ma juba kahetseda, et paksema jope koju jätsin, mitte ei unustanud. Nädalad lähevad tavaliselt nii kiirelt, et kõike, mida teinud olen, ei mäletagi. Reedel käisin muidugi kodus. Kuna ma ei suutnud mitte kuidagi üles leida šokolaadikoogi retsepti, tegin Kirjut koera, mille söömist mitte keegi ei jõudnud ära oodata :D. Laupäeval said kõik, v.a. ema ja isa pahandada, et liiga vara seda maitsesid, aga lõpuks selgus, et maitsjaks oli ei keegi muu, kui ema :D. Laupäeval pidin kolm kohta läbi käima, enne, kui referaadid välja sain printida, hullumaja no. Samas, ma sain Ergo kilekaaned ka veel pealekauba, vot, mis õnn. Nägin Emmat & Johannat. Johannat polnud ma üle kuu aja nii pikalt näinud & teda oli niiiiiiiiiiiiiii hea näha, muahh :*. Õhtul vaatasime LÕPUKS OMETI "Iron man 2"`te, aga pean tunnistama, et esimene osa oli ikkagi kõige parem, sest seal oli actionit palju palju :D. Pühapäeval ärkasin kell kümme. Läksin kööki & Mona (!!!!!!!!!) tegi hommikusööki. Teda oli lihtsalt nii vinge vaadata :D. Mõtlesin, et kutsuks ta endale kokaks, siia. Hiljem jalutasin Berta't & Sammy't. Bertal on jooksuaeg, bad. Kartuleid aitasin ka võtta :). Enne Tallinnasse minekut tahtsin käia tädi juures, et vaadata, kuidas ta seentele marinaadi teeb, aga kuna ta hakkas seda alles kell neli tegema, ei jõudnud ma mitte kuidagi :/. Sõit Tallinna läks kiirelt ja ma ei imesta ka - seekord sain autoga :). Kui hästi läheb, siis saan järgmine neljapäev ka autoga koju, loodame, et töid ei toimu. Ma saaks vähemalt tervisetõendi ära otsida. Eile, peale kooli käisin keskturul, aga enam polnud sellist vaimustust nagu esimesel korral :D. Eile tehti ajalugu ka - meil hakati kütma. Radikad on niiiiii õrnalt soojad, aga siiski (y). Kella neljaks läksin trenni. Oi, mis trenn oli. Täielik lihasevalu oli täna, nagu invaliid no :D. Homme tuleb Gerda ka & ta ütles, et ta ei karda lihasvalu, no seda vaatame neljapäeval :D. Kohe räägin natuke emaga, siis hakkan kassaõpetust tegema ning ma veel soovin infot toiduainete kohta, mis sisaldab vähemalt rohkem, kui kolme E'd. Mitte, et ma ise ei viitsiks otsida poest, aga erinevaid toiduaineid on vaja :P.

PS: Ma kirjutasin peaaegu terve postituse ära & siis...lihtsalt pool kustus, igaveseks.