Targa mehe päev on väärt lolli eluaega.

Paar päeva ja mõtted muutuvad, totaalselt. Tegelikult juhtus täna bussis naljakas situatsioon. Kõik te kindlasti teate, et Sebe bussides on kindlasti wifi ja täistunniekspressidel ka pistikud, kuhu läpaka juhtme panna saab. Eelnevalt olen näinud ühe pistikuga busse, aga seekord oli lausa neli (!!!!) pistikut. Muidugi arvasin, et vähemalt ei pea 3 tundi istun-mõtlen-ja-igavlen-asendis olema. Kõik 4 pistikut said täis ja selgus tõsiasi, et koormus on liiga suur ja pistik ei tööta nii suure koormusega, max. oli 220W vist, aga reaalselt oli 400W. Eks me siis istusime ja olime seni kuni aku pidas. Temal sai see mingi 20 minutiga tühjaks :D, mul pidas vähemalt üle tunni vastu :). Sisimas ma muidugi tajusin, et tekkis võitlus "kes saab laadimisega netis olla", aga ainult mina tajusin seda, vist :D. Kui mu läpaka pistik oli nn. teisel kohal, tekkis lootus, et ees istuval tüdruk väsib ära vms, aga ei, mina olin see, kes alla pidi andma :(.

Kohati ma mõtlen, et postitused on liialt avameelsed. Tegelikult ongi. Muidugi ei tea ma, kui palju see teisi mõjutab.

Tänane mõte: Ma olen kõige iseseisvam inimene, järjekindel & ei mõista inimesi, kes vaidlevad teemal, millest nad mitte midagi ei jaga.

Muutused

Hetkel tundub, et kõik muutub. Ma tajun lahkukasvamist. Mittemiski pole nii nagu suvel. Mul on sellest nii kahju. Ma ei tea, mis selle põhjuseks on. Kindlasti mõjutab see, et ma ei saa teatud inimestest aru. Ma ei oska nendega suhelda-käituda, kui nad ise ei oska kuidagi olla. Võib-olla see, et ma viibin Võrus minimaalselt või, kui koju tulen, siis ei käigi eriti seal, sest aeg kaob tegevustesse. Tegelikult, ma aimasin seda ette. Tundsin, et nii võib minna, aga ma ei hakanud saatust muutma. Kui nii, siis nii. Hetkel on mu peas sada ja rohkem mõtet ja enesetunne päris halb. Mulle ei meeldi, kui inimesed teevad midagi kohustusest. Palun tee midagi, millesse Sul usku on, mitte midagi, mis niikuinii kaob. Mäletan, kui 2 aastat tagasi olin kolmanda isiku rollis. Mul oli täpselt sama tunne, mis temal. Ma käitusin isegi täpselt samamoodi nagu tema. Võib-olla on see saatus ja nii pidigi minema. See võib olla märk sellest, et pean eluga edasi minema, mitte lootma sellele, mida pole olemas. Mida pole juba päris kaua olemas. Andke andeks, aga elu on selline.

Kõik pole võimalik

Aastas on võib-olla kõige rohkem 5 korda, kui ma olen tõsiselt häiritud oma mõtlemisest. Ma suudan ühe lihtsa asja ka suureks mõelda. Ma ei oska öelda, miks see nii on. Juba eilsest õhtust peale olen jälle kõvasti mõelnud. Siis mõtlesin, et tahaks kellelegi muret kurta, aga sellele, kes aru saaks. Jaa, mul on palju sõpru, kes tahaksid olla kuulajad, aga ma kardan, et nad ei mõistaks. Selle mõistmiseks peab seda kogema. Kui Sa tead, mida tähendab, kui üks inimene mõjutab elu, mitte otseselt, vaid kaudselt. Ma ei saa sellest tundest lahti, mitte kunagi. Või see, kui asjad liialt kiiresti liiguvad ja mõtlemine teisejärguliseks muutub. Sa lihtsalt teed ja alles hiljem mõtled. Mõtled kõigele ja ainus küsimus, mis Sind piinab, on "miks?". See täiuslikkus võib kokku kukkuda ja kõik võib muutuda, kui selgub, et kõik otsustati Sinu eest ära. Otsustati nii, et see oli loodud ainult üheks õhtuks, sest see on kordumatu. Ma isegi ei tea, kas ma tahaks, et see korduks, võib-olla tahaksin ma lihtsalt oma miljonile küsimusele vastused leida.

See, et Sa seda ei näe, ei tähenda, et seda olemas pole.

Ma ei pannudki tähele, et eelmise postituse number oli 222, maagiline. Hetk tagasi lugesin aastatetaguseid postitusi, eelkõige eelmise aasta. Kõige rohkem, mis silma paistis oli see, kuidas ma pidevalt arutlesin. Arutlesin nagu üks maailma teadlane, ise alles keskkooli õpilane. Siis oli, mille üle arutleda, kusjuures terve arutelu vastas tõele. Nüüd, mõeldes tagasi mõne tunni tagusele tujule, tundub see uskumatu. Sel hetkel tundus mulle, et kõik on nii täiuslik ja süvenes kartus, et kõik variseb ühtäkki kokku. Ma tean omast kogemusest, et kui endal on tuju halb, ega siis ei taha kindlasti mitte näha inimest, kes särab ja kellel hästi läheb. Täpselt sama, et kui ise pole armunud, siis on eriti tobe vaadata/näha trammis või tänaval armunuid. Seda nimetatakse vist eestlaslikuks kadeduseks. Tegelikult on muidugi minu jaoks need situatsioonid vahepeal päris naljakad. Eile, Naistelehte sirvides, jäi silma Lauri Pedaja & tema pruudi-elukaaslase artikkel, kus Lauri andis mõista, et teab ideaalse suhte valemit: "Kompromissid! Mis omakorda tähendab, et naisel on alati õigus.". Kummaline. Kui seda lauset tõesti uskuda, siis on iga vaidluse algatajaks naine ja, et vaidlus kiirelt lõpetada, nõustub mees naisega ning kõik on õnnelikud :D. Tegelikult see ei toimi. Meestel ja naistel ongi asjadest eri arusaam ning isegi, kui nad koos elavad, ei suudaks nad mitte kunagi üksteise harjumustega leppida. Paratamatus. Kui naine ja mees tahavad kompromissi saavutada, peab see toimuma nii, et mõlemad osapooled on rahul, mitte lihtsalt 'naise soovil teeme nii' :D. Isegi Alari Kivisaar on öelnud, et naistel on alati õigus. Mis viga :D? Nii palju, kui mina tean, ei ole mitte ükski mees kompromissi loonud naisega, ainuüksi sellepärast, et ta on NAINE. See jääb saladuseks, vist. Muide, Saatus toob mu teele ikka igasuguseid inimesi :D

Igas halvas on midagi head.

Kui aus olla, siis olen ma alates kolmapäevast juba ainult säranud :D. Ma ei oska ise ka seda põhjendada, aga lihtsalt koguaeg ainult rõõmus. Võib-olla tuleb see sellest, et praktika esimene ja ühtlasi ka raskeim osa sai läbi, see on hea. Kolmapäeval, kui me alles kell kaks (!!!!) lõunal ja Eve juures ära käisime, ei suutnud me mitte kuidagi ära olla :D. Isegi Irina sai aru, kui õnnelikud me oleme, ega olimegi. Praktika iseloomustus ja päevik oli heas mõttes igav - kõik hinded ja sõnad väljendasid hinnet "5+". Viimased pool tundi polnud meil TÕESTI mitte midagi teha, rääkisime Eglega juttu siis. Saime nii mõndagi teada, maailm on väike ikka. Koju sõites oli ka teada-tuntud bussijuht, kes oli niiiiii viisakas (mina olin ka) ja sain isegi peaaegu kodu juures maha. Vastu võttis mind kena lumesadu, mis neljapäeva hommikul oli muutunud vihmaks :S. Eile käisime Kevenit vaatamas, mida ma vaikselt lootsingi. Loodan, et ta tuleb homme sauna ka :). Tänane päev olen põhiliselt praktika aruannet teinud, jube jube jube. Kõige raskem oli juustu sortimentide küsimus. Arvan, et kujutate ette, kui palju on maailmas juustusorte & õpetaja avastas ise ka, et ta oli meile sellise ülesande andnud, aga mis seal ikka :D. Loodan sellega lähima kahe nädala jooksul täiesti valmis saada või vähemalt enne vaheaega valmis saada. Enne märkasin, et läbi muusika on kõik hoopis teistmoodi. Näiteks, kui kuulan klappidega muusikat ja mõtlen või kui mõtlen ilma muusikata - erinev. Eile pool päeva mõtlesin, mis kooki täna teha. Nagu alati pidin ma koogi enda mõttes ette kujutama & siis oli mul väga väga raske poes vajalikke asju leida, sest nii kiirelt, kui torti ette kujutasin, tuli ka uus mõte :D. Pole hullu, sellel nädalavahetusel on 2 või 1 kook veel ees, good luck.

PS: Ma avastasin täna, et mul on ikka väga pikad juuksed...aga maha ma neid küll ei müüks :D

Truudus ei näita armastuse, vaid iseloomu tugevust

Mis siis, et oleme juba sada korda ümber mõelnud ja kindlasti lisandub veel teine sada, aga otsustasime, et lähme homme koju. Pole mõtet koolitusele minna, kui materjal on olemas (aitäh, Martin). Muidugi on hullud süümekad ka (nagu alati), et Eve korraldas & me lihtsalt ei lähe, aga no kes teab, kui kaugel see Jüri on & kas me üldse kohale jõuaks, õigeks ajaks. Praktika aruannet hakkasin ka tegema, õnneks leidsin nüüd paar asja, mis puudu on, homme saab viimast korda ära küsida. Viimati (reedel), kui juhatajaga rääkisin, mainis ta, et kõik pidevalt kiidavad meid & ta tahaks meile tubli töö eest preemiat anda vms, aga ta pidi alles seda välja mõtlema. Miks ma küll ei maininud, et üks soojamaareis sobiks kah :D. Isegi Niina ütles laupäeval, et nad ei oskaks ilma meieta enam olla, sest kõik on nii ära harjunud, meie ka, meie ka. Kõik on nii toredad seal, v.a. üks naine, kellest me alles täna aimu saime, ega enam ei tüüta ka teda :D. Isegi puhastusteenindajad on sõbralikud, mis siis, et nad mitte sõnagi eesti keelt ei oska & me neid pidevalt müügisaali kutsume. Muidugi oli täna õige päev, et praktikapäevik meile tagasi anda, tühjana, s.t. me peame selle homseks ära täitma, sweet. Oeh, hakkan sellest kõigest puudust tundma. Loodan, et Linnavalitsuses tuleb sama meeldejääv praktika. Mardilaadal läks hästi. Pole probleemi õhtul kell kuus veel Saku Suurhalli minna, et seal 3 tundi kasulik olla :). Tagasisõites käisime Kükital, istusime kõik (peaaegu kõik) ühe laua taga, nagu suur pere :D. Häid lambaid mahub ühte lauta palju palju palju. Vaatasime filmi ka, aga poole filmi pealt kadus tõlge & aku sai ka tühjaks :(. Järgmine aasta uuesti :). Eile sõitsin 4 (!!!!!!) tundi Tallinna. Polnud väga jube, sest Tartus avastasin, et istusin täpselt kümnesse, s.t. pistik oli käeulatuses ja sain vähemalt aega parajaks teha, kuigi uni oli koguaeg silmas. Nägin täna Rimi tulevast nn. jõulumajakest, mis tuleb tõsiselt vinge, kindlasti tsekkan selle ise ka üle. Reedel on nimepäev ju :D.

Ükski inimene ei ole nii rikas, et oma minevikku tagasi osta.

Täna on raske alustada, aga raudselt pean mainima, et täna on juba 9. november (!!!). Varsti on praktika lõpp ning teise algus. Eks näis, kas seal läheb sama hästi (kõigi jaoks) nagu praegu. Kui aus olla, siis hakkan järjest enam mõistma, miks just mina alati nii emotsionaalne olen, vastavalt siis negatiivses või positiivses mõttes. Raske öelda, kas see on hea või halb. Samas, imelik oleks, kui inimene oleks nn. emotsioonitu, jääb mulje, et teda ei häiri mitte miski või ta ei oska mitte millestki rõõmu tunda. See pole enda teha. Kui ma saaks ühe inimese kõik kannatused või kohustused endale võtta, siis oleks see kindlasti ema, sest ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes nii tugev suudaks olla. Mina näen, mida tema tunneb & see teeb kohati nii haiget. Mul on nii hea meel, kui just mina suudan talle rõõmu tuua/teha :). Kui üleüldistest tegemistest rääkida, siis olen järjekordselt väga väga palju ära teinud. Eelmisest esmaspäevast kuni kolmapäevani ei suutnud ma mitte kuidagi kojuminekut ära oodata, lihtsalt nii suur Võru vajadus oli :D, tglt tahtsin ma puhata, sest üle nädala pikad tööpäevad olid seljataga. Kehtib ütlus, et kui midagi nii väga ootad ja sellele mõtled, lähebki aeg aeglaselt. Nii seekordki. Lõpuks lugesime Liinaga juba sekundeid, mil saame kindad ja lõikamisnoa (teate küll, see, millega saab pakendeid avada ja mis on tõsiselt ohtlik :D) käest panna ning sügavalt ohata. Lõpuks jõudis see kätte. Neljapäeval oli nii hea rahulikult kodus olla. Vanaema juurde oli eriti imelik minna, sest siin, Tallinnas olen harjunud koguaeg kiiresti kõndima või vähemalt siht-silme-ees-viisil-kõndima. Vanaema juurde kõndisin...mõtlesin ja tõesti lihtsalt kõndisin. Ilm oli ka muidugi väga kena. Reedel käisin telefoni ostmas. Ostsin ära, ema jõudis juba apteegis käia ja möödunud oli üleüldse vähemalt 15 minutit, kui ma avastasin, et telefonil pole bluetoothi. Mis siis ikka, läksin tagasi ja ostsin uue. Peale selle, et telefonis oli 1GB'ne mälukaart, sain Anne käest tasuta veel ühe 2GB'se, jeiii :D, kaval nagu ma olen. Peale telefoni ostu mõtles ema, et viib Kadrile kinkekaardid, aga lõpuks käisid nad koos Kubjal nendega. Mina & Juku vaatasime seni Kevenit, hiljem sain veel teda käruga sõidutada, vähemalt on Võrus Kaubamaja kärusõbralik. Rõhutan, KAUBAMAJA, mitte sealsed klienditeenindajad. Laupäeva õhtul tuli Keven sauna, siis sain ka teda hoida, ta on nii armas ikka :), aga oi, kui nutma hakkas... Hiljem (suuuuuuuuuuure hilinemisega) tulid sõbrad ja tõid mandariini ka, nagu ma käskisin (kes siis minu käsku ei täidaks). Vaatasime paari filmi + Klass: Elu pärast. Magama sain ühe ajal (?). Järgmine päev ärkasin enne lõunat natuke, sõin & läksin vanaema poole...õigel ajal, nagu alati. Ta tegi lihapirukaid, mmmm. Lõpuks, kui ma Tallinna (kahjuks ://) hakkasin minema, oli mu suure kohvri põhisisuks...söök :D. Tänaseks on suurem osa sööki otsas ikka. Homme ja ülehomme on vaba, aga neljapäeval pean Näpustuudioga Mardilaadal olema, aga laupäeva õhtul saan koju. Pühapäeval on isadepäev ja kingitus on juba välja mõeldud :).