Nutune seis. Tahaks surnud olla

Kruiis

Nii, üks päev seljataga. Juba öösel oli mõttes siia mingeid mõtteid kirjutada. Hommikul läks kahjuks kiireks, kuigi ärkasime 2h enne ankru hiilamist (?). Eile, peale Rimi poetuuri, TeKo juurde kinnijäämist, Räägus söömist ja trammi-trolliga sõitmist, jõudsime lõpuks teisel katsel D-terminali juurde. Kui suured ja rasked kotid õlal on, ei suuda isegi mitte midagi mõelda :D, ainult seda, et need vaid kajutisse saaks juba ära panna. Kui te tahate hästi süüa saada, siis ostke kindlasti kiirnuudleid ja õunu - need on selleks, kui kõht enam üldse tühi ei suuda olla. Mul on siin kõige raskem olla, sest haigus vaevab, aga õnneks on kõik seni hästi kulgenud. Täna oli plaan Stockholmi kommipoodi (kindlasti) külastada. Lõpuks leidsime ikka selle, kusjuures, see oli sama, mis peaaegu 3 aastat tagasi. Seal oli isegi samad kommid ja julgen arvata, et samad hinnad, mis 3 aastat tagasi. Seekord olin targem ja ei raatsinud tõesti osta ühte kommi, mis maksab veel Eesti Kroonis ligi 12.- :D. Eelmine kord ostsin neid vähemalt 3 või 4. Kõige armsamad olidki nostalgilised hetked, kui kõnnid ja kõik tuleb meelde. Mittemiski pole meelest läinud ja see on hea. Uskumatu on see, et Stockholmis pole mitte ühtegi nn. supermarketit linnas sees, kõik asuvad linna ääres või linnast väljas. Alkoholi poodidest nägin ainult veinipoodi :D. Ühesõnaga, mul ei õnnestunud näha Stockholmis saia, leiba, vorsti ega üldse elementaarset toiduainet. Käisime vahtkonna vahetust vaatamas, mis oli kindlasti lühem, kui eelmine kord. Sõdurist sai vähemalt hea pildi. Isegi kahju on oma igapäevaellu tagasi pöörduda. Samas on see paratamatus. Peab mainima, et Stockholmis kuuleb rohkem eesti keelt, kui Tallinnas. Hea fakt. Pilte ja kojujõudmisest räägin homme õhtul.

Seniks aga,

kohtumiseni ja tervitusi Baltic Queeni pardalt :),

Liisu!

See, mida sa ei tea, on alati tähtsam sellest, mida sa tead

Nii, jõulujamaga on selleks aastaks siis kõik. Kanal 2 üritab veel tänagi jõulumeeleolu hoida, näidates terve päev mõttetuid filme. Tv 3'e "Üksinda kodus" ei ületa niikuinii mittemiski. Veel kuu aega tagasi armastasin mandariine hulllllllupööra. Jaa, sõin iga päev 1,5 kilo ja polnud üldse probleemi. Kui Grossi liigse kauguse, Maxima mandariinipuuduse või keskturu vähese lahtioleku tõttu jäi mõni päev vahele, polnud päev üldse korda läinud. Nüüd võin öelda, et mandariinidest on kopp ees (loe: kuula PS Troika - Kopamees). Tervel perel pidi olema, aga millegipärast pole meie suures Hiina kausis mitte ühtegi mandariini :D. Praegu saaksid nad öelda, et kommidest on kopp ees, sest meie kullakallis Hiina kauss on komme täis. Jõuluvanalt sain luuletuse viilimise, šampooni-palsami, küünla, 500.- ja šokolaadi. Luuletuse viilimine oli kõige parem kingitus, sest mul polnud tõesti mitte ühtegi luuletust :D & ma oleks olnud kategooriliselt vastu lugema luuletust, mida loevad eelnevalt kõik. Eile, Miku pool olles, oli mul kange tahtmine ikkagi inglise keele hinnet vaadata. Hea on, et vaatasin, sain jälle Johncharles'ile oma inglise keele oskust näidata. Mismõttes ta pani mulle koduse töö 4 ja period grade'i A. Krt, ajab ikka närvi küll, kui inimene tuleb Aafrikast ja ei oska õpetajagi olla. Tehku oma naljasaade. Hetkel on taustaks MTV ja Britney - õuduste tipp :S. Haigusepoiss on ka kallal. Kes ta uksest sisse lasi, seda ma ei tea, aga homme peab sellel ajal juba Tallinna suunas sõitma, oeh, jälle Tallinn :D.

Pilt: Meie ilus Hiina kauss, 250ml klaas võrdluseks (24.12.2010)

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

Sigin-sagin

Praegu on üks kiiremaid aegu mu aastakalendris ja sellepärast ei tunne ma eriti puudust, kui wifi mast on jälle rikkis. Laupäeval tegin piparkoogitaigna, mis polnud üldse keeruline. Tüütu osa oli küpsetamine ja glasuuri tegemine, aga sain hakkama. Nüüd ma ei vedanud oma sisetunnet alt vähemalt. Tegelikult on hea, kui tegevust on, siis tulevad üha uued ja uued ideed juurde. Õnneks sai jõululaadaprogramm minu jaoks selleks aastaks läbi. Kõige hullem oli esmaspäev, kui mul polnud meeles ajalehte/ajakirja/raamatut kaasa võtta. 11 tundi istuda ja vaadata kella, pole üldse kena. Teisipäev ja eilne läksid kiiremini, sest sain läbi lugeda 2 raamatut, mille sisud olid samad, aga pealkirjad ja autorid erinevad. Vahepeal tundus endal ka imelik kummituste, varanduste ja arheoloogide teema. Kui aus olla, siis ega ma poleks neid suutnud 7. jaanuariks niisama läbi lugeda :D. Kui ma nüüd kuskilt ID-kaardi lugeja saaks, siis oleks võib-olla kõik hästi. Kooli ei oota üldse. Alates tänasest võiksi aeg 576635465x aeglasemalt minna, et saaks kõike rahulikult võtta. Kui ma homme siia midagi kirjutada ei jõua, siis soovin Teile, mu kallid lugejad, rõõmsaid jõule :)

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

Raske on aru saada ja mõista

Nii nõme tunne on kuidagi. Kui teatud asi läheb hästi, siis on kindlasti midagi, mis ei lähe hästi. See mõjub laastavalt. Võiks isegi öelda, et ma pole peale viite päeva linnavalitsuses töötamist ka nii väsinud, kui praegu. Uskumatu, et ma tean praegu, mida ta tundis. Ma tean, mida ta läbi elas samal ajal, kui mina olin õnnelik ja ei mõistnud tema käitumist. See kõik kordub minuga. Kõik algaks nagu otsast peale, mina olen kahjuks tema rollis. See paneb ikka kergelt muigama, kui ma tõesti ei mõistnud teda ja ise olen praegu tema rollis ning saan aru, mida tema siis tundis. Saan aru, miks ta nii käitus ja leian, et ma ise käitun ka mingilmääral samamoodi. Ma isegi igatsen teda. Igatsen teda, sest see, mis me korda saatsime, on kordumatu. Mitte keegi teeks minuga selliseid asju, mis tema. Mitte kellegi juurde ei saa ma minna, 2 siidrit näpuvahel ja ma-tahaks-rääkida-nägu-peas. Kahju, et kõik võib totaalselt muutuda, ühe hetkega. Sorri. See tekst on päris masendav ja võib tekitada mõistmatuse tunde. Selline oli mu jõulude-eelne mõtisklus.

Õnn on kordumatu

Hakkan asju vaikselt kokku tõmbama. Algul arvasin isegi, et palju palju asju on, aga õnneks on enamus kodus, vist. 15 päeva ja aasta 2010 ongi läbi. Väga kiirelt on see möödunud ikka. Hetkel räsib mu hinge inglise keele õpetaja lohakus. Pole vägivaldne, aga ausalt, lajataks küll. Väga raske on sellise õpetajaga suhelda, uskuge. Tegelikult oli mul väga suur au täna viibida Artise kinos, kus toimus "Eesti lood" esitlus. Esitluse algul pakuti veini. Ma mõtlesin, et punane on parem, kui valge, aga sügavalt eksisin, et ma kruiisi peal ei mõtleks nii. Kuno jõi muidugi oioioioiiii kui palju, isegi minul oli tema pärast piinlik :D. Peale veinijoomist juhatati kinosaali, kus algul tutvustati iga filmi tegijaid (terve film koosnes neljast filmis, igaüks kestis kokku 30minutit - toim). Esimene rääkis naisest, kellel avastati haigus (mina sain aru, et vähk, aga isegi poole aasta möödudes olid tal juuksed alles) ja tänu sellele ta jõudis selgusele, et peab enda elus midagi muutma. Ta avastas koha nimega Lilleorg ja hakkas seal joogat tegemas käima. Tema jooga õpetaja rääkis isegi sellest, et inimesed, kes ennast muuta tahavad, peaksid saama kõigepealt iseendaks. Olema "Sina ise". Tegelikult oli see sõnastus 100000x parem, aga mõte jäi samaks. Väga õpetlik ja sügavamõtteline sisu. Teine rääkis Ülemiste järvest. Ma pole mitte kunagi nii palju magada soovinud, kui selle 30. minuti jooksul :D. Enamus ajast oli taustaks ilus loodus, loomad ja unemuusika. Kolmas rääkis Õnnepangast. Selle tegijatest, tegutsemisest ja õnnest. Film, mis pani mind kõige rohkem mõtlema. Tõesti, inimesed on õnnelikud, kui neil on kõik hästi. Tegelikult peaksid inimesed mõtlema oma lähedastele ja tervisele. Mina ka olen praegu pahane, et mul selline inglise keele õpetaja on, aga ma peaksin mõtlema sellele, et mul on tervis korras ja kõige parem perekond, keda tahta. Neljas rääkis väikestest koertest ja nende perenaistest. Sellest, kuidas koerte nimel nii palju tehakse. Üks perenaine, kes oli üks peategelastest, otsis oma koerale peigmeest, hiljem ostis koerale pruutkleidi ja toimusidki pulmad :D. Isegi Kuno oli selleks ajaks oma pea mu õlalt tõstnud ja ei suutnud uskuda, millised inimesed Eestis elavad :D, ega mina ka mitte. 2 viimast filmi olidki mu lemmikud :). Kusjuures, kõiki filme näeb ka ETV's.

I film: Normaalne inimene, K. 22. detsember, kell: 22:30 (http://etv.err.ee/index.php?0560129)

II film: Järv ja linn, K. 12. jaanuar, kell: 22:30 (http://etv.err.ee/index.php?0560131)

III film: Üleriigiline õnn, K. 29. detsember, kell: 22:30 (http://etv.err.ee/index.php?0560132)

IV film: Moekoerad, K. 19. jaanuar, kell: 22:30 (http://etv.err.ee/index.php?0560130)

Soovitan kindlasti vaadata! Täpsemalt loe: http://etv.err.ee/index.php?0560140

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

Kõik teed viivad lõunasse

Mitte ükski normaalne inimene ei hakkaks pool 12 (öösel - toim) raskekujulist matemaatikat tegema. Mina hakkasin. Terve päeva "made my day'ks" sai Türi saadetud kodune kontrolltöö. Kuna ma tõesti ei mäletanud, mis osa mul parandada oli vaja, tegin kõik, 12 (!!!) rasketkergetkeerulistenneolematut ülesannet. Algul arvasin, et vaatan üle, teen pisut mõttetööd ja kõik, aga süda ei andnud rahu. Valmis ta saigi. Algul ma muidugi tegin ära & kui Liina tegema hakkas, leidis ta, et mul on 1 viga, mis teeb juba ühe ülesande valeks. Eelnevalt...olin töö juba ära saatnud :D. Okei, parandasin vea ja saatsin uuesti. Word 2003 üritas ise mu "made my day'ks" saada ja hakkas lolli mängima. Hetkel on saatus (loe: inglise keele X'id ja arvutusaruandluse hinne) lahtine. Telefoni sain korda. Eile hommikul käisin Viru Emt's, sealt saadeti kuhugi Tondi lõpp-peatusesse. Läksin sinna, aga 5 minutit läks juba otsustamise peale :D. Küsisin siis ikkagi üle (akude poest - toim) ja seadsin sammud teisele korrusele, kus anti ikka väga väga palju lootust, et telefon saab korda. Tegelikult ei antudki lootust, et see ei saa korda. Juba paari tunni pärast helistati ning öeldi, et telefon korras. Õhtul otsisin ära ja maksma ei pidanudki :). Läks garantii alla, nagu öeldi. Hiljem käisid arvamused läbi, et see pole normaalne ja kindlasti kandsin seelikut. Mõttes olin muidugi lubanud, et kui telefon korda saab, teen reedel-laupäeval piparkoogitaigna & küpsetamiseks läheks pühapäev-jõululaupäev. Luba veel midagi :D. Praeguseks hetkeks olen leidnud retsepti, mis mulle sobib, ideaalselt. Maitset pole veel tundnud, aga laupäeval selgub õnnestumine. Tegelikult jõudsin eile selgusele, et parimaid toakaaslasi ma vist tahta ei võikski. Eile selgus, et me läheksime "100 sekundit" ka kolmekesi mängima :D. Ühesõnaga, meil ei hakka mitte kunagi igav. Kelgukoerte http://www.kelgukoerad.tv/video/koik-teed-viivad-lounasse-2 1:38, väljendab 100% minu sissemagamise reaktsiooni :D

Et kõik kestaks

Pean kiiremas korras oma Ameerika sugulastest rääkima. See läheb mul meelest. Nagu ikka, kujutasin ma neid teistmoodi ette, aga nad nägin enda vanuse kohta väga noored välja :S. Naine ja mees olid. Mees rääkis väga hästi eesti keelt, võttes arvesse, et ta oli 4, kui perega Ameerikasse põgenesid (?). Naine ei rääkinud mitte üldsegi eesti keelt, inglise. Olin siis vanaema nn. tõlk, aga tõesti, pean tunnistama, et jäin liialt hätta, just rääkimisega, sest ta rääkis väga väga kiiresti. Enamus ajast rääkisid nad sugulussidemetest ja sugulustest. Kõige rohkem meeldis Eestis naisele, sest siin on lumi, kõik hoiavad kokku ja pole sellist stressi nagu Ameerikas. Tegelikult nad tunnistasid, et eestlased on väga kinnised inimesed. Neil on 2 tütart, üks on 31, teine 39 (?). Vanimal tütrel on omakorda 2 tütart, kelle nimed on Ema (loe: Emma) & Adele Teine nimi (loe: Adeele Teine nimi). Eestis käivad nad 2 (?) korda aastas. Kokkuvõttes - tore teada, et kuskil teisel pool maakera on sugulased. Reedel jõudsin ilusti koju. Algul arvasin, et buss sõidab minimaalselt 6 tundi, aga sõitis nelja tunniga. Sain nautida üksinda bussi wifit & pistikut. Eile käisin Jukuga esinemas kaasas. Tõsiselt armsalt esinesid :'). Aiiii, eile oli hiir mu toas. Algul, kui Juku, Kauri ja Mona teda hoogsalt püüdsid (väga hea meetod muide :D), olin kindel, et hiir on tohutult suur ja hirmutav. Kui ta lõpuks purgi all oli, nägin seal niiiiii armast olendit :). Kahjuks sai talle osaks kurb saatus :(. Nüüd, uuel nädalal käin Ülemistes ära ja vaatan kaubagrupid ning juustusordid lõpuni. Jõulukingid ostan ka! Tegelikult on praegu madalseis (seis, kus mittemiski ei suju enam - toim.). Tõesti, ma pole ennasttäis ja tähelepanuvajaduse all kannatav pubekas (ma ei taha mitte kedagi solvata), vaid mul on täielik ebaõnn, igas asjas. Ma ei tea, mis asi selle põhjustab või, milleks seda vaja, aga nii see on :(. Pigem vajaks ma üksiolekut ja mõtlemisaega. Mõtlemisaega? Ei, ma vajan, et kõik oleks korrektne, sujuks ja hästi. Ma olen lõvi. Tähtkujult ja iseloomult, täielikult. Ma ei suuda mitte kuidagi olla, kui kasvõi üks asi/sündmus on paigast. Andke andeks, aga nii see on. Et mu telefon saaks korda & klaviatuur kestaks.

Pilt: Armas hiir, minu toas 11.12.2010

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

Nädal & kadumised

Kui minuga midagi ei juhtu, siis ei juhtu mitte kellegagi. Ma võin iga päev loendamatul arvul asju ära kaotada, aga see olen mina ju :D. Eile, kui väljas möllas Monika, oli algselt idee minna Vaateplatvormile (ebanormaalsuse tipp, eks?). Samas see mõte kadus kohe, aga siis küsis Kuno, et kas ma ikkagi lähen sinna või ei. Hetke ajendil vastasin "jaa". Okei, läksime. See oli jube, mis toimus. Muidugi oli vaade ja tuul vaateplatvormil väga võimas, aga külm oli ja Monika möllas ikka :D. Mainiks ära, et me polnud seal ainukesed hullud. Algul Kuno vingus küll, et kuhu ma ta viinud olen, aga siis hakkas vaikselt aru saama, et tegelikult on mõnus kogeda tuult, mida Sa võib-olla tunned 1x kolme aasta jooksul. Pärast käisime mäkis, kus ta võttis McRoyal (?) eined, suured :D. Ise sõi friikad ära ja kõht oli täis. Ta pidi mäkile tasaarveldust tegema ju. Lõpuks, kui ma trammi peale sain, jõudsin juba mõelda, et mu telefon on kaotsi läinud. Naljakas, aga ma ei oska öelda, kas mul oli sel hetkel telefonist või kaardist kahju :D. Okei, telefon oli ikka dressika taskus. Lõpuks, kui ühikas ennast üles soojendasin ja magama hakkasime sättima, rääkisime omavahel ja kõlas...koputus. Esimene mõte oligi, et nüüd saame sõimata, et öörahu rikume :D. Esmapilgul, kui komandant (edaspidi Koma) rääkima hakkas, ei saanud ma midagi aru, siis, kui ta mu tähtsate dokumentide kogumit näitas (kusjuures, see sisaldas linnavalitsuse sissepääsuluba, õpilaspiletit, ID-kaarti), hakkas koitma. Rääkis, et üks poiss leidis ja tõi tema kätte ja nüüd pean talle selle eest põsemusi tegema. Ma mõtlesin kohe, et see poiss on kuskil sealsamas, aga õnneks ei :D. Liina küsis, et kes see oli, võime kõik põsemusi teha. Koma tõmbus kohe tagasi: "Eiii, ärge siis kohe mitmekesi.". Lõpuks saime nime, jope värvuse ja kursuse teada. Hommikul ostsin šokolaadi ja palusin selle edasi anda. Pühapäeval või kui sama naist valvelauas näen, küsin, kas jõudis kohale. See oli tõesti vähim (?), mida ma tänutäheks teha sain. Laupäevasest pangakaardi kaotamisest ma rääkima ei hakkagi :D. Õnneks on veel nädal aega, s.t. ma pean veel 10 korda kahtekümmend ühte lauda pühkima, see teeb kokku 77 korda. Kas ma pole mitte spetsialist valmis? Üleüldse oskan jõuludeks toitu jagada, küüslauku puhastada, kohupiimal ja hapukoorel vahet teha, koonerdada, priisata, nõusid poleerida ja muidugi laudu puhastada :D. Esmaspäeval lasen enda arvutiga midagi ette võtta, uuesti W7 peale vist :S, sest tahab registreerimist vms. Enne, kui tööl olin, mõtlesin, et blogi on juba üle 2. aasta vana :) ja uhke ka veel selle üle. Puhuri sain tagasi :D, aga koma süül oleksin peaaegu võtme Võrru võtnud, õnneks Gerda läks kohe ühikasse ja märkas, et võti peab minu käes olema.

Kohtumiseni,

Teie Liisu! :)

Pilt: Vaade Vaateplatvormilt, tehtud 23.11. 2010

Iga inimene peab õppima ja harjutama seda, milles ta tahab saavutada täiust. (Sokrates)

Mul on vist tõesti kõige müstilisemad unenäod, et nendest rääkida pole enam üldse mõtet. Enamik arvaks kindlasti, et ma pole magades normaalne. Okei, täna, enne ärkamist nägin näiteks, et mina JA mu toakaaslane magasime sisse. Mitte oluliselt, aga ärkasime kell 9. Kusjuures, mul polnud erilist paanikat, kuigi ma oleks pidanud veel puhuri asja ajama. Voodite asetus oli ka teistmoodi :D. Tegelikult ma ärkasin ikkagi kell 8, nagu kord ja kohus. Muidugi aitas see, kui ma vahetasin Taio Cruzi millegi parema vastu. Nimelt, Avenged Sevenfold'il on au mind nüüd igal hommikul äratada :D. Aegumatu klassika. Praegu on ikka 4889524 korda parem olla, kui õhtul. Läksin peale ärkamist "korda majja" lööma. Kuna valves oli mu lemmik KoMa, siis ma ei hakanud sisekorraeeskirju talle ette lugema, et mis seal puudu ja mina ei teinud midagi valesti jne. Reedel saan puhuri kenasti kätte. Enne uurisin Kauri raamatut. Väga vähe jäi puudu, et ma seda päriselt lugema oleks hakanud. Kas Teie ei hakkaks raamatut lugema (sõltumata raamatust), kui see algab sõnadega "Väike valge helbeke hõljus tasakesi maa poole. Siis veel üks ja jälle üks ja ikka veel ja veel ning enne kui..."? Ma usun, et ema sõnad: "Liisu, Sa valid alati parima. Ma usaldan Sinu valikut.", pidasid ka seekord paika :). Eile otsustasin, et kodus proovin martsipani-kirsi struudlit. Nimi kõlab muidugi ahvatlevalt ja kindlasti sobivad kirss ja martsipan kõige paremini kokku. Mul on koduaia kirsid täiesti sügavkülmas olemas ju. Pean ausalt tunnistama, ei jõulukingid on veel ostmata. Ajapuudus või viitsimatus...tegelikult ei oska ma lihtsalt otsustada, mida osta. Homme võtan ennast käsile. Loodan, et sõpradega ateljeeskäik on veel jõus :)

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

Juhtumised

Mõtteid on palju, millest rääkida. Järjekordselt oli teema enne olemas, aga...

//EDIT

Tänane päev ei saa mitte kuidagi hullemaks minna, või siis saab? Ma ei kujutanud ette, et hommikune peaaegu kolmetunnine sissemagamine on alles õuduste algus. Ma avastasin, et puhur on kadunud...võtsidki ära. Krt :S. Mul oli hommikul nii kiire, et polnud tõesti puhur üldse meeles. Jaa, täna oli üks õudusunenägudest - sissemagamine. Ma pole mitte kunagi nii suurt šokki saanud vist, kui täna hommikul. Algul arvasin, et pea võetakse maha, aga õnneks on see alles ja ei juhtunud selle koha pealt midagi hullu. Otsin suurema motivatsiooni edaspidiseks siis. Peale tööd läksin Kaurile raamatut vaatama. Raamatupood lummas mind, jälle. Lõpuks leidsin, loodan, et sobiva vähemalt. Hetkel pole mu elus enam mitte midagi kindlat. Ma ei tea isegi, mida ma edasi teen või mis saab? Isegi kõik toimuvad üritused on lahtised... Andke andeks, kui ma oleksin puhuri kadumise hiljem avastanud, oleks see postitus pikem tulnud. Evelile palju palju õnne kaksikute puhul :)

Parim haridus maailmas on vaadata meistreid oma tööd tegemas.

1. detsember. Jõulukuu. Kolm nädalat ja 3 päeva, siis on jõululaupäev, mida ootavad enamus. Ka mina ootan, eelmine aasta ootasin muidugi rohkem, sest siis oli põhjust. Uskumatu, et möödas on aasta, aga mis seal ikka. Tegelikult arvasin ma pühapäeval, et on 1. detsember :D, s.t. ma lubasin vendadel esimese akna nende advendikalendris avada. Miks ma üldse arvasin, et 1. detsember on? Sest reedel, kui ühika alla hakkasin kirja panema, kuna tagasi saabun, ei teadnud ma kuupäeva. Seina peale ma vaadata ei oska. Vaatasin toakaaslase sissekannet, tal oli pantud 1. detsember. Kas ma teadsin, et ta teeb järjekordselt pika nädalavahetuse :D? Ei. Juba 3 (?) päeva olen kuulanud koguaeg Hannah uut albumit, kui mõned jõululaulud välja arvata. Kui aus olla, pole ma mitte kunagi nii ilusaid laule kuulanud. Need laulud sisaldavad mõtet, mitte pole tühipaljas õntsõnts-stiilis. Erilisteks lemmikuteks on "Unistustemaa", "Andeks palun" & "Mu ema". Viimane laul ütleb kõik mu emast, kõik. Ma olen nii rahul. Täna juhtus sõrmega õnnetus. Nagu ikka, keskmise sõrmega. Isegi klaasi puhastades võib sõrmest vere välja lüüa. Üksainus liigutus. Muidu pole hullu, aga ainult tugev valu häirib. Vahepeal paneb päris muigama, kui viisakad võivad kokapoisid olla :D, linnavalitsuse praktika kokad. Rõõm on sellist asja vaadata :). Lund on õues rohkem, kui küll. Piisab. See, et kõnniteede laius on 10cm, ei tohiks kedagi üllatada, aga hea, et niigi hästi. Mul on nüüd nõme harjumus. Iga päev pean vähemalt kilo (mhm :D) mandariine sööma, aga ma muud ei vajakski.

Kohtumiseni.

Teie Liisu