Siiras naeratus on ainus toimiv ravim halva tuju vastu.

2 päeva ja saabki puhkus läbi. Tegelikult see ongi läbi, sest nädalavahetus on kõigil. Õnneks saab tsivilisatsiooni, sest täielik piin on enam-vähem päevast päeva 12 tundi üksi olla. Mulle ei meeldi üksindus. Praegu on imelik olla, sest kõik referaadid, mille tähtaeg on järgmine nädal, on tehtud :D, sellist olukorda pole juba ammu olnud. Ootan tegelikult veel "Kohvi" referaati. Järjest enam tundub ebareaalne, kuidas ma järgmine nädal kooli jõuan, aga peab hakkama saama. Sain 3 päeva, saan ka ülejäänud 3 nädalat ja 3 päeva. Algselt plaanitus kolmapäevane minek jäi ära, kuna kõik oli liialt pingeline ja ema sõna jäi peale. Hea, et nii läks, sest Liina on niikuinii tõbisena kodus. Ise tahaksin parema meelega tõbine olla, kui praeguses olukorras. Homme teengi Liinale sünnipäevaks tordi. Oi, mis mõttetöö eile mul käis. Suutsin vähemalt 15 erinevat tordivarjanti välja mõelda. Isegi hetkel ei tea, milline lõppvarjant tuleb. Võib-olla ei tulegi selline, nagu algses plaanis, sest juhuslikult puudub Võrus ja Põlvas Kalevi kommipood, so sweet. Tegelikult hakkan lähitulevikus küpsetamistega rohkem tegelema. Praegu juba tegeleks, aga jalg pani bloki peale. Kui jalast rääkida, siis on mu öised magamised  70% halvemad, sest jalg segab magamist. Unenäod on ka eriti imelikud. Näha unes ühte ja sama inimest, kellega pole suhelnud poolteist aastat, 2 korda? Varsti peaks Keven siia tulema, mida ma ootan :). Mona ei suuda isegi martsipani osta...

Müügitöö alused

Praegu tuli üks naljakas juhtum meelde, mis leidis aset eelmisel teisipäeval. Nimelt, esimene tund oli Müügitöö alused. Kuna mul oli siis juba jalg raskelt kipsis, istusin Cirsika ja Liina (võib-olla oli Marge) vahel, kuigi tegelikkuses oleksin pidanud kuskil kitsamas kohas istuma, aga...privileeg. Peale test nr. II'e kontrollimist andis õpetaja nn. proovitesti, mis oli ühel aastal kolmanda kursuse müüja kutseeksamiks. Kõik tegime seda ilusti. Vahepeal jäi minul ja vähemalt Liinal 3 küsimust vastamata, kuna need olid märgiküsimused (küsimused, milles pidi kirjutama, mida teatud märk tähendab - toim.). Kui vastuseid kontrollima hakkasime ja nende küsimuste ajal vastasid kõik õigesti, küsisin teistelt: "Kuidas te neile küsimustele vastata saate, kui need pildid on mustad?". Selgus, et ainult minul ja Liinal olid need pildid mustad :D, armas. Tegelikult oli see situatsioon naljakam.

Kooliigatus

Raske on olla positiivne, kui tean, et 5 nädalat EI ole lühike aeg. Just siis, kui tahtsin normaalset elu hakata elama, juhtus selline asi. Nagu ettemääratud. Aeg, mil ma jälle kahel jalal kõndida ja joosta saan, tundub nii kaugel :(. Ma isegi ei mäleta, kas olen eelnevate õnnetuste puhul ka mõelnud, et võib-olla siiski pole nii jne. Vist mitte, sest eelnevalt pole mitte midagi millegi pärast kannatada saanud. Kui aus olla, ei suuda ma mitte kuidagi kooliminekut ära oodata. Öösel, kui magama läksin, tekkis mu pähe palju palju mõtteid. Voodisse saamiseks pidin 3 sammu astuma, sellest tingitult siis. Nimelt, kogemata tegin kipsis jalaga need sammud ja üllatavalt...ei tundnud üldse mingit valu. Voodis lamades üritasin magama jääda, aga hinge näris ärevustunne. Tahtsin uuesti proovida, kas toimib. Kell oli palju & ei hakanud siiski. Hommikul tuli see jälle meelde ja muidugi proovisin. Tõesti, põhimõtteliselt saan kõndida ilusti. Muidugi aretasin rohkem edasi ja sain teada, et mul pole valus, sest kips toetab, aga see ei tee luumurdu olematuks. Igaks juhuks ei proovi enam toetuda, muidu, 5. nädala pärast öeldakse, et luu pole veel kokku kasvanud ja peab veel kipsis olema. Kui aus olla, siis tahaksin juba sellel neljapäeval kooli minna. Juba täna on mul puhkamisest kõrini. Eile käis Kennu siin, polnud teda 2 kuud näinud. Oleks tahtnud temaga rohkem mängida, aga kui liikumine piiratud, on see väga raske. Vähemalt ma nägin teda pikemalt :). Tegelikult on mul lootust 25. veebruaril juba kipsist vabaneda, aga ei tahaks enne hõisata, sest Võru kirurgi juures aeg ju...

Kipsjalg, veel 38 päeva

Käisin täna arsti juures. Algul pidin perearsti õe juurde minema, aga kohapeal selgus, et ta kardab jalale uue sideme panemist. Saatis mind kirurgi juurde. Kirurgi juures hakkas mulle juba meenuma, miks ma teatud inimesi ei seedi. Eile tuletas ka üks situatsioon meelde, miks mu käitumine ja maailmavaade peale jõule muutus. Kirurg ei  teadnud ega mõistnud (!!!!) ise ka, miks mind sinna saadeti. Kui aus olla, siis ma lõpuks ei kuulanudki enam teda ja suur soov oli karguga üks tugev löök teha. Pidin uue röntgeni tegema ja isegi röntgen suudeti teha valest jala poolest. Ei imesta üldse, kui kirurg seetõttu luumurru, luumõra vastu vahetas. Lõpuks istusin seal ja kõrvu jõudis ainult uue arstivisiidi kuupäev, ülejäänud jooksis kõrvust mööda. Sellised on siis Võru arstindus. Maxima juures oli ka üks auto kenasti parkinud, nii et kui tema enda ukse lahti tegi, läks see vastu Toyotat. Kahetsen, et talle paar krõbedat sõna ei öelnud. Kui üldsielt jalast rääkida, siis on muidugi parem olla, aga ei suuda siiski uskuda, kui jõuetuks võib vasak jalg pika kõndimise peale muutuda. Lihtsalt võtab kätte ja edasi ei kõnni. Paistetus on ka enam-vähem kadunud. Masenduse toob peatselt kooliminemise mõtted. Ma ei kujuta ette, kuidas ma 4 nädalat kooli liigun. Neljanda korruse nali on veel tegemata. Vähem, kui nädalaga on kohale jõudnud kasutu tunne. Praegu tahaks lihtsalt üksi kuskil olla ja ise hakkama saada. Ma tunnetan väga hästi, mida teised tunnevad. Ühesõnaga, ma ei suuda mitte kuidagi ära oodata päeva, mil, mind ja eelkõige teisi, piinadest vabastatakse ja normaalse elu juurde saaksin naasta.

41 päeva veel. Seis: Raske

Nüüd ma siis istun siin, jalg puhkeasendis. Otsustasin, et kirjutan siia seni, kuni võin kargud Kairi Eliisabet'ile tagastada ja iseseisvalt kõndida saan. See peaks olema siis vähemalt 7 nädalat tihedat kirjutamist. See aitaks mul hiljem meenutada oma nullseisu. Tõsi, ma vihkan praegust olukorda. See on vastuolus minu nägemusega saada ise hakkama. Saatusel oli see plaan olemas, sest ma olen koguaeg tahtnud ise hakkama saada. Nüüd ei tohi ma mitte mingisugusestki abist keelduda, sest kõik kulub ära. On nii masendav kooli kõndida vaevu tunni ajaga :(. Tunne on kasutu. Eile hommikul võttis Birgit minu ja Liina ühika juurest peale. Hiljem tõi tagasi ka. See oli hea, kuigi juba õuest klassi jõudmine oli selline trenn, et ise ka ei usu. Täna pidime trammi ja bussiga minema. Kõige piinarikkam oli ikkagi kõndimine. Lõpuks, kui kell oli juba 8 läbi, jõudsid ka Carita ja Cirsika meie vaatevälja. Cirsika võttis mu selga. See võis täiesti koomiline tunduda, aga ma oleks alles koolipäeva lõpuks muidu kooli jõudnud. Tegelikult mööduski mu tänane päev suuresti kellegi seljas :D. Cirsika viis 100-200m kooli, peale kooli viis bussipeatusesse, Carita viis bussipealt trammipeatusesse, Liina viis ühika eest trepi juurde, Denis (?) viis trepi juurest toa ukse juurde. Kui neid täna olnud poleks, siis oleksin ammu siruli maas. Ma kardan, et tegin hommikuse kõndimisega jalale liiga, kuna hoidsin suurema osa ajast jalga maas ning hetkel on seis selline, et nii, kui jala püstiasendisse panen, hakkab kips pigistama ja jalg on silmnähtavalt juba pool päeva paistes olnud. Raske südamega otsustasin, et võtan homsest õhtust alates 1,5 nädalat jalale puhkust. See otsus tuli tõesti raske südamega, aga kui ma operatsioonisaalis lõpetada ei taha, peab jalg puhkama ja seda ta kahjuks ilma minuta teha ei saa. Praeguseks hetkeks on peopesad ka väga väga valusad, aga loodan, et valu taandub ja harjun karkudega juba selle nädala jooksul ära, sest ees on veel pikk tee. Neljapäeval või reedel annan teada oma edasistest edusammudest. Hm, see on nagu...millekski valmistumine, paneb muigama.

Kipsjala saatus

Nii. Praegu on mul natuke tahtmist, jõudu ja aega, et eilsest seiklusrikkast päevast natuke pikemalt kirjutada. Väga raskelt ärkasin kell 9.07. Oleksin ma teadnud, et järgmine päev on veel hullem ärgata, poleks ma ärganud. Läksin Renele bussivastu, buss muidugi hilines, aga Kuno hilines ka. Edasi võtsime ette teekonna Loomade varjupaika. Kui aus olla, siis polnud ma mitte kunagi seal "nii" käinud. Algul vaatasime kasse, neid oli tohutult palju ja kõik olid nii armsad. Eriliselt köitis, vähemalt minu, tähelepanu eesruumis olev kassipoeg, kes tahtis iga hinna eest sealt välja saada. See polnud meie võimuses. Hiljem jalutasime kahe koeraga, mõlemad olid parajalt aktiivsed. Lõpuks, kui olime kindlad, et heategu on tehtud, hakkasime linna poole jalutama. Kusjuures, harjumatu oli varjupaigas see, et peale nime kirja panemist sai ise teha, mida tahad, mitte keegi ei käinud järel, ega uurinud midagi. Kõhud olid väga väga tühjad (vähemalt minul küll), niisiis oli lähim väljapääs Räägu. Tondilt kõmpisime sinna jala, polnudki pikk maa. Ees ootas meid Alar, kellel oli burger juba otsas. Ma sõin täiesti rahulikult ja lõpetasin viimasena :D. Lõpuks võtsime Mona Lilleküla Gümnaasiumist peale, sõitsime Sikupilli juurde, parkisime auto ära ja läksime Laurale bussijaama vastu. Juba päris ammu oli mul soov ikkagi korralikult uisutamas käia, sest see tundus mulle nii võimatuna (uisutamine). Saime kuskil pool tundi (?) uisutada & kusjuures polnudki nii raske ja võimatu, kui kaugelt vaadates. Ütleme nii, et ma olin Kunoga võrreldes ikka palju parem uisutaja, sest ta käis igatepidi käpuli ja selili ja kõhuli, mitte midagi ei juhtunud. Saabus saatuslik kiire hoog tema poolt ja see oli ainult sekundite küsimus, kui ma maha kukkusin. Valu oli suur ja väljakannatamatu. Kõik arvasid muidugi, et teen nalja, aga asi oli naljast väga kaugel. Oigasin siis seni, kuni mind pingile istuma tõsteti. Võtsin uisu jalast ja tundsin ja nägin, et jalg oli juba paistes. Rene ja Alar läksid autot tooma,  mina, Mona ja Kuno istusime pingil ja Laura uisutas veel. Valu suurenes, närvid hakkasid tõmblema ja paistetus suurenes. Kõige rohkem vihkan ma seda, kui keegi vaatab mind nagu poleks sellist asja mitte kunagi näinud :D. Tegelikult oli täna ka see väga hästi näha. Kui kõik, kes mu kipsi vaataksid, mu eest midagi ära teeks, siis elaksin ma nagu kuninganna :D. Yeti jäähallil oli pikk "koridor" ka, s.t. autoni oli pikk maa. Kuno ja Alar üritasid mind lohutada väga väga palju ja tegid nalja koos mõnitustega, aga kui ma üksi olin, suurenes masendus ikka väga palju. Lõpuks, kui kiirabisse jõudsime, sain ratastoolis olla ja mõnusalt tunda, aga kõht oli tühi muidugi. Alles kell kaheksa (umbes), s.t. üle kahe tunni kiirabis passimist, sain enda saatuse teada. Arst ütles, et olen tubli ja kips. Õnneks sain sinised paberist püksid :D & röntgeni prinditud kujul. Pükse kannan ma kindlasti Regionaalhaigla auks kunagi. Ilma karkudeta oli kuni tänaseni ikka väga väga piin olla. Tänu Kairi Eliisabet'ile sain küünarkepid. See teeb mu elu juba homme kergemaks. Õnneks on mul ülekõige klassiõed, kes lubasid kasvõi üle hange mind viia. Ma kujutan ette, et nad aitavad mind tõesti väga palju :). Igastahes, koolis käin regulaarselt edasi ja loodan õpetajate leebele käitumisele. Muidugi pean teatud asjadest loobuma, aga saan hakkama, ma usun. Täna, kui esimene küünarkeppidega käimise päeval, oli küll väga vaevaline liikuda, s.t. kui õiged püksid olin ära ostnud, võtsime Kristiine eest takso ja sõitsime sellega ühikasse, muidu poleks ma jõudnud.

kipsjalg, 6 nädalat

Tsiteerides ennast, 22.04.2009

Mitte, et see väga tähtis oleks, aga mainima ikka peaks - mingi põrutus on jalaga, vähemalt esmaspäevani käin küünarkeppidega. Manööverdamine on täitsa selge :D, nagu Anneli ütles, tglt ongi nii. Mingit luumurdu, mõra vms ei ole, lihtsalt hullult paistes, valus ja valutab. Sain viienda klassi poisi käest "peksa" kehalise tunni ajal, jalgpalli mängisime :D, poiss läks veidi hoogu lihtsalt :), elab üle, s.t. pulmadeks paraneb ära.

Hetkel on 100 korda hullem seis muidugi, aga üritan optimistlik olla. Homme või ülehomme kirjutan kõigest täpsemalt

Faktid 2011

Faktid Elisabett Evestus'e kohta:

• Hambapastat ja nõudepesuvahendit kasutan tavaliselt ohtralt
• Mulle ei meeldi mitte üldsegi, kui inimesed kirjutavad kirjavigadega
• On väga üksikud filmid, mida ma, arvutisse laadides, ühe korraga ära vaatan
• Ülekõige maailmas meeldib kookide küpsetamine
• Ma vihkan sissemagamist
• Kui kasvõi 1 sündmus on paigast ära, olen teatud mõttes tujutu
• Kui ma riidepoest midagi ostan, ei proovi ma seda eelnevalt (v.a. teksapüksid)
• Enne igat sündmust kujutan seda mõttes ette
• Jooksmas käies pean alati muusikat kuulama
• Mul on sisetunne, mis aimab asja positiivsust/negatiivsust ette
• Põhiline arvamus inimesest kujuneb esmakohtumisel
• Terve elu on lemmik jäätiseks olnud šokolaadijäätis, karamellijäätist ei söö mitte üldsegi
• Lagritsat ei söö ka (kuidas keegi seda üldse süüa saab?)
• Teatud ajal võin olla super asjade kaotaja
• Kui koristamise isu peale tuleb, koristan, kuni kõik on korras
• Olen tähenärija
• Mulle sobivad lokkis juuksed
• Loen ilukirjandust ja noorteromaane
• Ma andestan, aga ei unusta
• Mälu on sündmuste peale, mida keegi teine ei mäleta 
• Olen vasakukäeline
• Otsekohene
• Ei meeldi inimesed, kes räägivad enda elu 179x paremaks, kui see tegelikult on
• Nõusid mulle kodus pesta ei meeldi, aga...teiste potte-panne-taldrikuid-kahvleid-nuge-tasse pesen heameelega :D
• Mulle meeldib töötada ja alati annan selles osas endast parima
• Mul on 2, kõige armsamat venda. Kui ma olen neist juba vähemalt nädal aega eemal olnud ja kuskil väikest last näen, tuleb pisar reaalselt silma
• Mina olen see, kes alati Elioni helistab, kui wifi rike on
• Terve elu olen korranud: "Üks i, nõrk b, kaks t'd."
• Ei meeldi vaidlemine, kuigi sellest ei saa üle ega ümber
• Iga päev rikun inimeste vaadet, tõmmates ruloo aknale ette
• 19 aastat 4 kuud ja 25 päeva polnud mul mitte ühtegi luumurdu olnud
• Olen teatud hetkedel väga emotsionaalne
• Ma vihkan valimisreklaame

Täiendan seda listi pidevalt, kui midagi meenub. Kui Sina tead põnevat fakti minu kohta (mida siin listis pole), siis anna sellest mulle teada.

Ette tänades,

Teie Liisu!

Teguderohke nädal

Homme veel ja nädal ongi peaaegu läbi. Liina pidi kahjuks haigusele alla andma, aga loodan, et ta paraneb esmaspäevaks ilusti :), sest ma tean, mida ta tunneb. Mõtlesin, et sellel nädalal on nii palju teha olnud, tegelikult ongi. Esmaspäeval lasin Alaril mõned (umbes 50 slaidi) toidukauba materjalid välja printida. Muidugi oli ta ühe teema printinud nii, et iga slaid on ühel lehel, niiet võib arvata, millist raiskamistööd ta tegi ja kui palju materjali MINA kaasas pean kandma :D (mitte praegu, aga varsti). Igas asjas tuleb leida midagi positiivset - tööde ajal on hea teisi aidata. Otsustasin Rahvaraamatu kinkekaardi ka kasulikult ära raisata - ostsin "100 kooki (2)". Apollos käies oli täitsa põnev, kui mina uurisin kokaraamatuid ja Alar oli süvenenud viskiteemasse. Esmaspäeval jõudsin üldse alles kümne ajal ühikasse, lihtsalt väga tegus päev oli. Teisipäeval käisin Kuno väljavalitud korterit vaatamas ja nii uskumatu, kui see ka pole, teadis tema, et seal on 1 tuba, aga mina teadsin, et on 2. Oleks pidanud ikka paari Bingo pileti peale leppima. Maakler oli kuidagi...kohmekas oma sõnastusega :D. Eile õppisin hoolega vene keele sõnu (viie sain muidugi) ja kuidagi väga järsku (no ikka väga väga järsku) tuli koristustuhin. Mõtlesin, et pühin ja pesen põranda ning otsin oma aknalaualt Mona pildi üles kuskilt asjade alt, aga...siis avasin kapiukse ja vaatasin kapi peale. Otsustasin, et kui juba koristan, siis korralikult. Aega läks, aga lõpuks oli ilus vaadata. Aitas see, et ema helistas just koristamise ajal ja ta rääkis seni enda muredest, siis läkski aeg kiiremini. Lootsin, et tänane koolipäev möödub hästi, et siis olen rahul. Õnneks mööduski :). Varsti teen endale jälle kodust toitu ja tunnen üksindusest rõõmu :D.

PS: Lõpetuseks...pilt, mis aitab teil 60% kõhtu täita :) (allikas: http://n2ljarotid.blogspot.com/2011/01/mustametsa-tort.html)

Kohtumiseni, 

Teie Liisu!

Nostalgia & kuhjuvad tööd

Rahulik laupäev. Nii ongi vahepeal hea. Vahelduseks lugesin jälle aasta(te) taguseid postitusi. Seda teen ma tavaliselt siis, kui mõtteid korrastan. Täna ei teinud ma suurt korrastustööd, aga vaatasin "Kodutunde" 2 esimest osa, netist. Need tekitasid küll üleolevad emotsioonid. Jälle tundus, et ma mõtlen ilmaasjata kurvastusega inglise keelele, "Tee" referaadile ja Eskussoni (:///) esitlusele. Teise osa lugu läks eriti hinge :(, kus pere oli kaotanud aasta tagasi isa, kes hukkus Hollandis autoõnnetuses. Seda naist, tütart ja poegi oli nii kurb vaadata. Iseensest ma üritan oma kooliasjadega ikka toime tulla, aga kui juba esimesel nädalal kõik kuhjub ja mõni inimene hakkab jälle endast hästi arvama, siis ajab vihale küll. Tegelikult oligi mul tahtmine sellest rääkida, kuidas üks saade jälle südamesse läks. Tegi seda ka "Rääkimata lugu" 1. osa. Järgmise nädala eesmärgiks sean peale inglise keele referaadi ka veel "Tee" ja Eskussoni (ma ei mäleta pealkirja :D) referaadi alustamise.

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

Köhahood jätkuvad...

Appi, kui jube. Kui keegi küsiks, mida ma nädal aega teinud olen, siis vastaksin ma kõhklemata, köhinud. Jaa, see pole veel lõppenud. Lööks maha inimese, kes mulle viiruse andis, sest jõuluvana ei saanud haigeks jääda niisama :D. Mul läheb köha ravimise peale rohkem raha, kui tavaliselt söögi peale, sest ma olen poolteist nädalat Hall'se ja Locketseid ostnud. Eile otsustasin, et aitab, kui ma siirupit juua ei taha, siis tabletid pole nii hullud. Ostsingi. Selle tulemusel lõppes eilne õhtu maailma kõige hullemate köhahoogudega. See tekitas omakorda iseenesliku pisarate voolamise ja nii see lõppes siis. Ma ostsin isegi uue mütsi, mis enam-vähem sooja hoiab :D. Sellest võib järeldada, et kui mitte kellegi pärast pole ma valmis kõigeks, siis köha jaoks küll :D. Kui selle nädala lõpuks sellele 1:0 teinud olen, siis on küll hästi ja mind võib Guinessi rekorditesse kanda, kui inimene, kes on kõige kauem köha-nohuga võidelnud. Kolmapäevane Kulinaaria tund oli mmmm. Tegime viis või 6 erinevat toitu ja saime teada, et kõrvitsarisotto polnud peaaegu mitte üldsegi hea, võib-olla oli viga Parmasani juustus või veinis, mida see sisaldas. Mina tegin muidugi kooki, mille pilt ilmub homme/ülehomme ka orkutisse :). Kook sai küll väga väga väga väga hea. Maitseelamus missugune. Tänane inglise keele tund oli jube, sest õpetaja leidis, et tore põhimõte on see, kui inglise keele klassis võib ainult inglise keeles rääkida. No on ka põhimõte. Üleüldse, sellele mõtlemine... Üleeile, enne magamaminekut, teatas Mell, et Rahvaraamatul on enneolematud hinnad. Vaatasin siis, olidki, kõik raamatud 6 krooni jne. Muidugi ma tellisin üle kümne kokaraamatu. Mõtlesin, et proovin lihtsalt, et võib-olla läheb läbi. Järgmine päev see arve muidugi tühistati, aga valurahaks said kõik tellijad 100.- kinkekaardi. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin vähemalt Nami-Nami raamatu raha eest tellinud :D. Oh, mu Nami-Nami :/. Säästan homseid õpetajaid mu köhast ja lähen varem koju :D. See mõte tuli eile Liinal ja hiljem ei saanud mina sellest mõttest lahti. Täna suutsin juba mitu korda ümber mõelda, lõpuks otsustasin, et ei lähe. Hiljem ikkagi otsustasime koos, et lähme. Siin ma siis olen. Üllatan koduseid :D. Mul on nii palju küpsetamisideid, et ei tea, kas suudan need ka ellu viia. Eks näis.

PS: Kui ühika kaardi võtsin, ütles Koma, et 2. korrusel on kõik toad rohkem korras, kui teistel korrustel. Samas sain selgeks, et Komadel oli ikka midagi Gerda vastu :D, miks me muidu peale tema äraminekut kõik viied oleme saanud :D. Okei okei, me igatseme tema poolekuueseid ärkamisi ja küüslaugulõhnu :(.

Kohtumiseni,

Teie Liisu!

2011!

Kool. Praktika aruanne. Jällenägemisrõõm. Köha. Nohu. Euro. Isegi täitsa hea on jälle koolis olla, kuigi Eskusson'i uue aine iseseisev töö on mu õudusunenägu. Õnneks praktika aruande kaitsmine polnud täna, ega pole homme, sest köha tapab mind. Ma olin isegi nõus kõige tugevamat Hallsi sööma, et see köha natukesekski vaigistada. Eilne Tallinnasse tulek oli õudne, kui köha oli tõesti väga jubedas astmes. Täna hommikul avastasime muidugi bussi, tänu millele saame 20 (!!!!!!!) minutit kauem magada, kui muidu ja külmetama peame ka vähem, niiet, oh seda rõõmu :D. Väga armas oli kõiki näha & eriti armas oli kuulda, kuidas Birks rääkis, et Eve oli tõesti kurb olnud, kui minu ja Liina Rimi praktika läbi sai & kiitustes polnud ta ka kade - mina ei väsigi kiitustest :D. Meil oli ka kahju sealt lahkuda. Poleks uskunud, et neiu müügiesindaja saab veel sellel aastal midagi head õppida - Kulinaaria :). Sain täna isegi targemaks, et vesi keeb temp. 100C, aga, kui vee sisse sool panna, keeb see 110C. Pelmeenide peal, mida ma ei julgend vähemalt 2 kuud teha, katsetasin selle ära ja toimis. Kolmapäeval hakkame süüa tegema, mmm, hää :D. Sergei küsimustest ja repliikidest tundsime kõik puudust :D, eks. Mõtlesin, et käin täna pangas, Liina oli nõus minu turvanaine olema, mina tema. Palju turvalisem oli panka siseneda, aga me ootasime poooooolteist tundi seal :D, täitsa lõpp, kui jube see oli. Lõpuks olid käed ka väsinud, aga saime tulema. Klassijuhataja kiitis kõiki neid, kellel on 4-5 ja ütles, et saame kirjaliku kiituse ka, nänänänää :D.