Päev, mida olin oodanud peaaegu 6 nädalat!

Ongi möödas päev, mida ootasin 5 nädalat ja 2,5 päeva. Kuni praeguse hetkeni pole hästi kohale jõudnud :D. Teisipäeval ärkasin isegi tund enne õiget aega. Kuna ma polnud nii pikka autosõitu kipsiga sõitnud, siis olid lihased kenasti valusad. Seekord ei pidanud kuulma kirurgi omaette pobisemist. Küsis, et mis mureks. Ütlesin: "Kipsi peaks ära võtma.", kohe vastas: "No võtame ära siis.". Ülim tunne. Olin täiesti kindel, et kui kips ära võetakse, on valus ja jalg on ka paistes. Mitte kumbagi polnud :). Peale äravõtmist saadeti röntgenisse. Kartsin, et luu on võib-olla valesti kokku kasvanud ja sellest tingituna tehakse sund (?) luumurd. Õnneks oli kõik korras :))). Muidugi lause, ma ei kasuta peale kipsi eemaldamist mitte üldsegi karke, ei pidanud paika. Jalg poleks nagu mitte kunagi maad puudutanud. Tegin enam-vähem asjatoimetused, mis ma plaaninud olin, ära. Kodus kõndisin natuke karkudega, aga siis otsustasin, et ma ei õpigi iseseisvalt liikuma, kui kargud koguaeg käepärast on. Algus oli muidugi raske, eriti siis, kui tükk aega olin istunud ja pidin kõndima kuhugi. Tänaseks on jalg õnneks parem, väikesed marrastused ja sinikad on, aga vähemalt kõnnin omal jalal. Isegi autoga sõites pole lihased valusad. Nüüd olen kindel, et isegi raha eest ei laseks jalga kipsi panna. Tunnen kaasa kõigile, kes peavad sellises seisundis olema, tõeline piin. Lõpus harjub muidugi ära, aga ma saan ise (!!!!) poes käia, ma ei pea pessu minnes jalale toidukilet ja kilekotti ümber panema (:D), ma ei pea nelja seina vahel istuma ja saan normaalselt koolis käia. Neid, mida ma saan nüüd teha, on veel palju palju. Eile sain näiteks ise Eestile tordi teha (vt. eelmist postitust). Usun, et 5 nädalat ja 2,5 päeva kipsis olek muutis mu suhtumist ja maailmavaadet mingilmäära.

Isamaaline tort

Kuna juba kaua-kaua aega oli mõtetes tort Eesti sünnipäevaks, siis valmiski see täna :). Esimest korda otsustasin võtta osa ka Nami-Nami isamaaliste tortide võistlus'est.

"Päikseline Eesti"

4 muna

1dl suhkrut

1 dl nisujahu

1 dl kartulijahu

2 tl küpsetuspulbrit

                                                      Täidis:

600g kohupiimapastat

380g maitsestamata jogurtit

3 spl kamajahu

maitse järgi suhkrut

1tl vanillsuhkur

3tl želatiini

kompott kirsse

Peale:

150g martsipani

50g kamašokolaadi

Vahusta munad suhkruga. Sega omavahel nisujahu, kartulijahu ja küpsetuspulber. Sõelu taigna hulka. Küpseta 150-180C juures u. 15minutit. Kui põhi on valmis, jäta see jahtuma. Jahtunult lõika põhi pooleks.
Täidise jaoks sega kohupiimapasta maitsestamata jogurtiga, lisa kamajahu, vanillsuhkur ning maitse järgi suhkur. Lisa nõrutatud kirsid. Lõpuks sega juurde eelnevalt sulatatud ja jahutatud želatiin. Vala segu pooleks lõigatud põhjale. Täidise peale lisa omakorda põhi. Lase külmkapis taheneda 4tundi-üleöö. Kaunista martsipani ja kamašokolaadiga.

Head uudised

Tohutult hea tunne on istuda bussis, teades, et veel 5 päeva ja järgmine kord, kui bussis istun, ei pea ma muretsema, kuidas kipsis ühikasse saan või mitu minutit vähem saan magada, et Raadikule õigeks ajaks jõuda. See kõik saab lihtsalt läbi. Tean, et postitused pidid tihedamad olema, et hiljem endale meelde tuletada, kui raske on kipsi elu võrreldes tavalise eluga. Algul, kui iga päevaga üritasin enda elu lihtsamaks teha, oli muidugi igast pisidetailist rääkida. Edaspidi hakkan tasulist infot jagama teemal "Kuidas kergemalt elada, kui jalg on kipsis", igati kasulik :D. Tegelikult algas kõik sellest, et Kristiina hakkas eile päris tõsiselt rääkima, et miks ma enne vabariigi aastapäeva kipsi ära ei lase võtta jne. Muidugi sain ma sellest innustust ja tänaseks ongi tulemus käes - 8 päeva pealt 5 päeva peale :). Õnneks on kirurgiks seekord Johanson, mitte Merisalu, kes pole kipsis jalga mitte kunagi näinud. Liina oli küll kurb, et peab 2 ööd üksi ühikas olema, aga preemiaks saab ta niikuinii teisipäeval kahese kajutiga kruiisi. Igastahes, teen kodus väikese puhkuse, et 26 tagasi olla :)

Inimesed ei tea, mis neile meeldib, kuid neile meeldib, mis nad teavad.

Uskumatu, peaaegu iga õhtu olen üritanud midagi kirja panna, aga tulutult. Mõtted kaovad kohe, kui selle lehe avan. Võib-olla tuleb see sellest, et niikuinii ei ela ma suurt ühiskondlikku elu. Pigem on see minimaalne, sest täiesti nelja seina vahel ma ka istuda ei taha. Võiksin täiesti vabalt iga päev mitte kooli minna, aga ma lähen sinna, et need 11 päeva kiiresti mööduksid. Veel nädal tagasi olin täiesti kindel, et pole mõtet Pärnu minna, kuna vabadus liikuda praktiliselt puudub. Eelmine teisipäev otsustasin ümber & reedel istusin rahvast täis bussis. Mitte kunagi pole mitte ükski bussijuht minu õpilaspiletit nii pingsalt uurinud :D. Mees nägi välja täpselt nagu vanakooli mees (järgib kõiki reegleid - toim.). Buss oli iseenesest juba ebamugav, aga inimene harjub kõigega. Õnneks Rene ei pidanud paljuks mind Andropoff'isse viia, aitäh veelkord. Kuigi ma käisin seal enam-vähem poolteist aastat tagasi, oleks ma võinud sinna kasvõi kinnisilmi sõita. Kuigi metsavahe tee on alati selgusetuks jäänud :D ja jääb eluks ajaks. Õhtul sai kenasti süüa. Kõige viimane tulija peab alati kõige ebamugavamas voodis magama ja seekord olin selleks tulijaks muidugi mina. Laupäeval algas päev natuke enne kella üheksat. Hommikusöök söödud, istusin enam-vähem tund ning otsustasin väikse uinaku teha. Loomulikult oli vaja mul sellel ajal 2 täiesti uskumatut und näha. Peale lõunasööki suundusime Pärnusse. Ema kartis sõita, isal oli mingi promill sees - mina sõitsin :D. Kõige hullem polnudki, pigem hea vaheldus. Niikuinii harjutan kahel jalal kõndi juba. 5x vähem väsib ära küll. Täna oli koolis ikka eriline sõbrapäev. Ints pakkus hommikul kohe šokolaadi - kohe näha, kes esindab mehi. 2 esimest tundi möödusid poodi mängides, mis oli tappev. Kolmas ehk viimane tund oli meil juba meeleolu. Sai lauldud, videot tehtud, pilte tehtud & isegi mälukaardile ei meeldinud mitme erineva telefoni sees olla. Selle tulemusel kustusid kõik, mis mälukaardil vähegi olid. Üleüldiselt võin öelda, et tänane päev on paremini sujunud, kui eilne (ptüi ptüi ptüi, ei sõnu ära). Isegi oma lemmik püksid saan tagasi :). Ning täna õhtul on Marge sünnipäev, tõotab tulla lõbus õhtu ;).

Täna ei tohi tööd teha

Luuvalu päev on, sellepärast. Luuvalupäev on puhkusepäev. Siis tuli hoiduda töötegemisest, jooksmisest, hüppamisest ja tantsimisest, et luud-kondid aasta läbi ei valutaks. Ja kui nad just sel päeva juhtusid valu (?) tegema, ennustas see luuvalude jätkumist terveks aastaks. Et tervist kosutada, olevat luuvalupäeva hommikul kasulik kauem magada, kui muidu, arvati Saardes. 

Ma üritan täna hoiduda jooksmisest-hüppamisest-tantsimisest, tööd ei pea ma niikuinii tegema :D.

Nädalavahetus meie "armsas" ühikas

Jejeje, täna tuleb Liina, sest ma suren siia. On küll huvitav enam-vähem terve päev Grossis käivaid inimesi vaadata. Nii, kui tuleb mõte, et käiks ka tiiru poes, jääb silmapiirile (nagu nimelt) inimene, kes ei püsi isegi kahel jalal püsti. Tervelt 2 päeva oma elust suutsin juba blogi kirjavigade parandamiseks kulutada. Nüüd on endal ka palju parem lugeda. Reedel, kui meid oli koolis 8, suutsin juba lubada, et kui kipsist vabanen, ei jõua kaks päeva ühikasse :D, selline lubadus mulle isegi meeldib. Nüüd, kui kõik lubadused kokku liita, saab päris suure arvu. Öösel nägin sellist und, et ise ka ei usu :D. Nägin, et siin toas kummitas, ma polnud otseselt midagi märganud, aga koguaeg oli tunne, et keegi jälgib. Järsku vaatasin seljataha ja kummitus võttis midagi kiirelt laualt ning läks läbi kapi. Juukseid polnud peas ja seljas oli rahvariideseelik. Ulme. Täielik piin on olla, kui õues särab päike. Läheks küll õue, aga libe on. Tegelikult vajavad majanduse 3 testi tegemist  & Kulinaaria kodune töö. Hetkeseisuga on kell 23:39, s.t. ma olen postitust kirjutanud peaaegu 24 tundi. Võib öelda, et sajandi rekord. Kord on juba nii, et kui arvad, et on mida kirjutada, siis paar lauset ja kõik võib muutuda. Tegelikult võib tänase päeva öösse saata, sest homme tuleb pesupulbri rühmatöö & Liina, Marge, Liisu ei viitsi sellele üldse mõelda :D. Eks näis, kui mahukas see töö tegelikult tuleb.

Täna ma unes kummitusi näha ei tahaks, aitäh.

Järjekindlus viib sihile!

Hea on, kui nädalas on üks koolipäev vaba, eriti siis, kui kell 3 ühikasse jõuda. Ilm õues on kergelt öeldes jube. Tahaks juba kahel jalal käia. Praegu on kõige suurem hirm see, et kui 25. veebruaril arsti juurde lähen, siis öeldakse: "Luu pole päris kokku kasvanud, kips peab veel 3 nädalat olema.". Ma arvan, et arstil ei lähe hästi siis :D. Just vaatasin blogi statistikat ja ei saa mitte kuidagi aru, kuidas külastajate arv pidevalt kasvab. Ise tean 3-4 lugejat, ülejäänud on salastatud? Liina tort oli väga väga hea. Eile tuli mulle üks väga hea idee, aga sellega saan tegeleda, siis, kui mul 2 kindlat jalga on.  Liinale kinkisime pisargaasi sünnipäevaks, muide. Ta ise oli väga rahul, meie ka ning talle oli seda tõesti väga väga hädasti vaja. Mul pole seda praegu vaja, aga varsti on. Eile rääkisime vist abielust kuni lapsendamiseni välja. Ma ei mõista, kui ma välja lähen, küsib koma: "Koju lähed?", kui õuest tulen, küsib:" Kodust tuled?" :D, kas ma polegi inimene? Koolis ma küll endale privileege teha ei lase, kui teised peavad püsti tõusma, teen ma seda sama. Järjekindlus viib sihile, isegi twitteriga sain kenasti koostööd teha, tavaliselt oli tema see, kes mitte kuidagi teatud funktsioone ei aktsepteerinud.