see, mis mulle meeldib, ei meeldi teistele

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, tahame seda või ei, aga me oleme oma lapsepõlve nägu ja tegu. Milliseks inimeseks me kasvame, pannakse paika juba varases lapsepõlves, pealtnäha ehk isegi tähtsusetute detailidega. Ja täiskasvanuks saades on meil valida, kas lasta enda kanda sinna, kuhu vool meid viib või sõuda antud rada mööda vastuvoolu. 

Uskumatu uskumatu uskumatu, päevad mööduvad, aga mõtteid, mida kirja panna, jääb järjest vähemaks. Tegelikult mõtteid on hulgi, aga tahaks ka kirjutada, millega tegelen jne. Arvatavasti mul on väga palju teha, kui siia minimaalselt kirjutan? Kuigi...see leht on mul enam-vähem 24/7 lahti, alates sellest, kui postituse teen. Avan lihtsalt "new post" ja hakkan juba uut tegema :D. See, kuna see avaldatud saab, seda ei tea üldse. Üks, mis veel uskumatum, on kirjand. Ma kirjutan vähem, kui kuu aja pärast kirjandit ja ma ei tegele sellega üldsegi. Ma isegi ei loe eriti. Ausalt, võtan ennast kätte ja pühendun kasvõi natuke sellele. Mul hakkab kahju riigilõivust juba... Kui teada tahate, siis on homme jubedam päev üle pikapikapikapikapikapikapika(jätkake ise nüüd) aja. Kaubamärgistuste töö ja mingi bakterite töö ka. Bioloogia taoline aine pole mitte kunagi mu lemmik olnud :(, v.a. keskkoolis mingi periood, kui seda proovis meile selgeks teha väga hea õpetaja. Iseasi, kui palju me selgeks saime. 

Kui kevad ka nüüd kiirelt tuleks, oleks veel parem. Kõik see päikesepaiste teeb inimesed rõõmsaks, mis muudab halvad mõtted heaks. Päikselise ilmaga tahaksid kõik kindlasti rohkem õues ka viibida ja rohkem jalutada :). 

Mida sa hoiad enda tarvis, selle kaotad, mille aga ära annad, selle hoiad endale.

On hetki, mil reaalne elu meie ümber tundub unenäona, sest kõik näib nii uskumatu. On hetki, mil unenägu näib tõelisena, sest see on nii reaalne. On hetki, mille puhul ei suudagi hiljem mõista, oli see nüüd unes või ilmsi? Kuid mõnikord ei olegi vahet, kas ilusaimad hetked leiavad aset unenäos või ilmsi, sest see eriline habras imeline tunne on südames ööpäevaringselt.
Kui rääkida oma nädala tegevustest, siis sai reedel Keveniga jalutamas käidud. Algul muidugi pabistasin, et võib-olla ta pole minuga harjunud ja võib võõrastada, aga õnneks see polnud nii. Reede oli minu poolt ja taevas säras päike. Ainsaks probleemiks oli see, kui kõnniteed olid lörtsised. Jõudsin käia vähemalt kohtades, kuhu ma autoga linnas olles ei satu. Oleks tahtnud järgmine reede ka Võrru uusi külauudiseid tekitada, aga klassijuhataja otsustas, et väga armas on 1. aprillil 8 tundi meile tekitada, kuigi vaba päev peaks olema. Mingi nali või?
Nädalavahetusel käisin Tartu Lõunakeskuses. Õnneks polnud vaja maske teha. Muidugi oli kohati väga armas vaadata, kuidas lapsed suhtlesid. Näiteks rääkis üks nelja-aastane tüdruk, et ta abiellub suvel Siimuga. Piltidest, mis meile jäeti, saaksin vähemalt ühika 2 tuba ära tapeetida. Janne oli ka sõiduvees, aga ta läks kohati ikka liiga hoogu :D.
Esmaspäeval oli kruiisile minek. Kõik oli väga hea ja isegi Rootsi ilm ei vedanud alt, kui tuul välja arvata. Ikkagi arvan, et kesklinn asub sadamast kaugemal, kui peaks asuma. Lõpuks, kui kolmapäeval ühikasse jõudsin, olin parajalt väsinud. Hiljem magasingi paar tundi. Vähe sellest, et Liina õhtul naljatas, et magame neljapäeval sisse ja ärme lähmegi Raadikule, me magasimegi sisse, kõigest 40 minutit, kusjuures, me jõudsime veel süüa ja ei jäänud hiljaks ka. Võib siis järeldada, mis kell me tegelikult ärkame tavaliselt.
Eile käisin NO99 etendust "The rise and fall of Estonia" vaatamas. Ma ei tea, kas põhjus oli minus või tõesti etenduses, aga polnud midagi erilist. Näitlejad olid väga väga head, aga siiski oleks võinud parem olla. EI suutnud kuidagi etendusel mõtet leida. Taheti näidata vist, et eestlased on söödikud?
15 aprill jälle koolitusele. Vaadates kava, tundub huvitav ja isegi huvitavam, kui tundus eelmine koolitus. Ootan põnevusega :).

Mõtted

Valetamine on tõeline kunst, mida vaid vähesed inimesed suurepäraselt valdavad. Keegi meist ei soovi kuulda veenvaid valesid ning veel vähem ise olematut kokku luisata. Seepärast ongi hämmastav, kui kergelt me kipume valetama, iseendale ja oi kui lihtsalt me ise oma valesid uskuma jääme.
Armastus ei ole lihtsalt tunne. See on meeletu jõud, mis paneb meid elama. Vägi, mis aitab luua ja hävitada. Illusioon, mis lubab unistada. Energia, mis toidab meie isekust ja isetust. Relv, mille abil loodame jagu saada kellestki, keda peame oma vaenlaseks, kuid kes võitleb meie vastu täpselt selle sama relvaga. Armastus inspireerib, innustab ja loob. Leiab endale vormi, sõnas ja pildis, muusikas ja keeles. Ärkab ellu inimestes, olgu nad noored või vanad, vaesed või rikkad, mehed või naised. Kuid mõnikord tuleb armastus Su ellu vaid selleks, et Sind õpetada. Selleks, et tirida halastamatult esile Su suurimad vead ja sundida Sind nendega tõtt vaatama. Seni, kuni Sa lõpuks mõistad ja lõpetad endale valetamise, sest valetamine on tõeline kunst, mida vaid vähesed meist suurepäraselt valdavad...
Tean, et võib-olla muretsen liialt asjade pärast, mis pole muretsemist väärt. Mulle meeldib, kui kõik on korras ja asjad sujuvad. Kui teatud ajal hakkab lint katkema, peab selle jälle tagasi kerima.

"Aga miks? Seks! Ehk mis tegelikult toimub?" I

Ma tean, et see on häbiväärne, et üle nädala pole siia midagi kirjutanud. Endal on ka juba vaikselt imelik. Ma usun, et viimase aja kõige suurem ettevõtmine on koolitus "Aga miks? Seks! Ehk mis tegelikult toimub?". Kogu asi algas sellest, et keegi levitas kuskil linki & kuna mul polnud see nv. mitte midagi tähtsat teha ka, otsustasin avalduse saata. Kunol on vaja alati targemaks saada, inspiratsiooniks. Kaasasin ka tema. Nädala pärast tuli vastus, et kahjuks meid ei valitud, kuna tahtjate arv ületas saanute arvu. Kolmapäeva öösel teatas Kuno, et vabanes 7 kohta ja ta registreeris meid uuesti. Ma polnud sellest suures vaimustuses tegelikult, aga samas mõtlesin, et ma ei kaota mitte midagi. Algul ma ei teadnud, kus asub hotell "Pärnugi" :D. Uskumatu, aga tõsi. Ma olin sellest kuulnud ja teadsin umbes, aga kahtlesin. Delfi kaardilt vaadates selgus, et bussipargist (!!!!) on sinna 3km. rõhutan, et bussipargist, mitte bussijaamast :D. Helistasin Renele ja küsisin täpsemalt. Muidugi sain teada, et olin valesti vaadanud. See oleks eriti fail Kuno jaoks olnud, kui ta oleks bussijaama takso kutsunud, et see meid hotelli ette viiks :D. Tegelikult poleks meil selle otsimiseks aega jagunud ning olekski 2 võimalust olnud: kas peame ise koolitusele saama või on buss kohe 100. m kaugusel. Õnneks oli teine variant. Kõigepealt oli sissejuhatus ja siis tutvumine läbi mängude. Kõige rohkem jäi mulle meelde Carl, kes meenutas mulle kedagi ja samas oli kuidagi nii lihtne poiss. Olgem ausad, kui oli faktimäng (pidi kirjutama enda kohta 5 fakti, millest 1 on vale), oli tema fakt väga tabav ja me tegime ühe paaristöö ka koos, mis sujus eriti kenasti. Järgnes lõunasöök. 3 korda võite arvata, mis magustoiduks oli. Tarretis vaniljekreemiga? Õige. Makaronid bolognese kastmega oli ka. Järgnes loeng "Seksuaalsus ja identiteet". Räägiti sellest, kuidas inimene saab aru, kes ta on & kuidas kõik kujuneb (pilt 1). Peale kohvipausi oli elav raamatukogu. Välja nägi see nii, et inimesed jaotati rühmadesse (5 rühma). Kuna samal õhtul oli jahimeestel mingi õhtu peamajas (180 jahimeest, hull), toimusid need viies erinevas ridalelamu toas. Igas toas oli nn. oma teema ja teemasid oli 5: " Seks kirikus", "Igavene armastus", "HIV + ja narkomaania", "Plaan B(ruudus)" ja "Laura elulugu". "Seks kirikus" rääkis mingi kooli õpetaja erinevate maade seksikultuurist, see oli nii huvitav, et mulle jäi meelde, et ta särgi peal oli kirjas "Miki Mouse" ja ta rääkis loo sellest, kuidas naine rääkis mehele, et tahaks teada, mis tunne on olla vägistatud. Mees palkas kellegi oma naist vägistama ja läks selle eest vangi. "Igavene armastus" rääkis Arne Lauri oma usust ja Krišnast, läbi armastuse. Kui te arvate, et selles "raamatukogus" ei räägitud seksist, siis te eksite. "HIV + ja narkomaania" rääkis vene rahvusest mees sellest, kuidas ta vanemad olid jõukad, aga ta tahtis midagi uut proovida ja hakkas narkomaaniks ning selle läbi sai endale HIV'i ja nakatas ka oma naist. Teda kuulasin ma konkreetselt suu lahti, sest ta rääkis nii positiivselt ja täpselt nii nagu ma ootasin. "Plaan B(ruudus)" rääkis 22 (?) aastane naine sellest, kuidas ta armus 10. klassis ja 11. klassi lõpus sai kaksikud tütred. Ma olin artiklit temast lugenud Naistelehes & ta mees laulis "Eesti otsib lemmiklaulu" Koit'u. "Laura elulugu" rääkis Laurast, kes on osaliselt liikumisvõimetu. Samamoodi, ta rääkis nii positiivselt ja enesekindlalt, et suu jäi lahti. Muidugi oli kahju kuulda sellest, kuidas väikses ja armsas linnas nagu Pärnu, vaadatakse puudega inimesi, kui ilmaimet ja on ka inimesi, kes julgevad veel imiteerida neid. Peale õhtusööki, mis toodi meile tuppa (eiiii, see ei tähenda, et see luksus oleks, sest oli ainult 4 väikest kartult ja sibulaga liha). Õhtu viimane üritus olid töötoad. Algul võtsin "Homoseksuaalsus", s.t. oleksime arutanud grupiga homode üle ja hiljem vastanud filmi jaoks küsimustele. Kuna "Lööklausetes" polnud eriti tahtjaid, siis läksime päris paljudega sinna üle ja ei kahetse. Kirjutasime tabavaid lauseid ja mängisime "fucking" mängu (eesti keeles :D). Magama sain natuke enne kella kahte ja siis ma olin tõesti väga väga väga väsinud. Hommik algas "Seksuaalsuse ja meediaga". Arutasime, kuidas mõjutavad seksistlikud reklaamid inimesi ja jälle tegime grupitöödena reklaami (pilt 2), mis pidi näitama diskrimineerimist. Internetist ja pornograafiast pidi meile rääkima Eve Palk (pilt 3). Ta rääkis, interneti ohtudest, aga pornograafiast oli asi kaugel. Pigem arutasime ise koolitajatega selle üle. Üks parimaid loenguid oli meeste tervisest (pilt 4). Ta rääkis 2,5 tundi ja sellest jäi veel väheks ka. Õnneks pidi 15. - 17. aprill olema selle koolituse II osa ja järjekordselt pidi üks koolitajatest meestearst olema :). Soorollide ja stereotüüpide loengul oli II osa. I. osas tegime plakati, kus 2 gruppi kujutasid, milline näeb välja Eesti mees (pilt 5) ja 2 gruppi kujutasid Eesti naist (pilt 6). II. osas moodustati 2 naiste gruppi ja 2 meeste gruppi. Mehed kirjutasid naiste omadused (pilt 7) ja naised kirjutasid vastupidi (pilt 8). Siis joonisid alla need sõnad, mis kehtivad ainult vastassoo kohta ja lõpuks tehti kokkuvõte. Vaidlused olid päris head :D, aga heasmõttes. Ametliku õhtu lõpetasime päeva kokkuvõtmisega. Tegelikult saime magama pool 5, sest käisime saunas, mängisime kaarte, vaatasime geytantsu ja arutlesime elu üle. Hommikul ei suutnud enne kella üheksat küll ärgata. Pealekauba nägin unes, et Steff põdes ikka selle särgi pärast ja Kristiine oli koolivormiga kool. Tegelikult oli ta kurb, et mul bailas püksid jalga jäid. Tänane päev läks kuidagi eriti kiirelt, ei jõudnud mitte midagi teha, koguaeg oli tegemist. Mingi hetk kuhjus sada asja ja tundus, et see ei lõppegi, aga õnneks jäi asi rahulikumaks. Tänase päeva lemmik oli "Maailmakohvik", kus oli 5 lauda ja iga laua juures oli erinev teema. Grupid istusid 15minutit ühe laua juures ja arutasid omavahel ning pandi kirja teemakohased punktid, nii käisid kõik läbi 5 lauda. Vabaks teemaks sai "ökoseks", mis sisaldas taaskasutatavat kondoomi, säästuromantikat koos kuuseokastega, sperma/kehavedelike kasutamist toidulisandites ja väetistena, seks autos, mis toodaks energiat jne. See oli lihtsalt kõige laiem teema :D. Koolituse lõpetasime tunnistusega, mis tõendab, et olen läbinud 22 akadeemilist tundi. Tallinna jõudsime ilusti. Pean mainima, et tegelikult oli kõige lemmikum Mihkel, sest ta küll ei tea vist mis on puberteet, tal lihtsalt pole seda. Ma olin vist enamustes grupitöödes temaga koos ja ta rääkis lihtsalt nii tarka juttu, et sellist venda tahaks küll endale. Ma kirjutasin seda kokkuvõtet vähemalt 3 tundi ja palju asju jäi veel väljagi, sest tegelik emotsioon on ainult siis, kui seda oma silmaga näha. See on vist 2,5 aasta jooksul kõige pikem arutelu, sweet. Homme on kohtusse minek, kolmapäeval Pilguheit. Reedel lähen Kevenit hoidma (mis on eriti armas!!!). Laupäev ja pühapäev Lõunakeskuses. Huh, mida kevade poole, seda sisukam mu elu on.

Sündmus, mis ei pidanud juhtuma

Olen viimasel ajal palju mõelnud. Sündmustele, mis ei peaks toimuma, aga toimuvad. Need juhtuvad kõige ootamatul ajal. Teisipäevane juhtum poleks pidanud toimuma. Seda on väga väga raske sõnadesse panna. Lontu polnud lihtsalt koer. Ta oli juba vähemalt 10 aastat meie juures olnud. Mäletan siiani päeva, mil me ta endale võtsime. Ta võlus kohe meie Südame. See oleks nagu eile olnud. 25.- eest saime hea valvuri, sõbra ja truu kaaslase pikaks ajaks. Esimesel päeval, kui ta koju viisime, panime ta aiatraatidest tehtud puuri (?), sest kartsime, et tema hirm meie ees on nii suur, et võib ära joosta. Või siis, kui talvel korteris elasime ja esimesel aastal mõtlesime, et võtame tema ka. Juba esimesel päeval oli näha, et tal on korteris kuum. Ta oli ainuke koer, kes kasse ei sallinud. Ta isegi ei püüdnud seda varjata. Selle vastu ei aidanud mitte midagi, peale selle, et pidime järjekordsest kassisoovist loobuma. Praeguseni ei suuda uskuda, et teda lihtsalt pole. Muidugi ma teadsin, et teda pole enam kauaks, aga ma püüdsin sellele mitte mõelda. Iga hetk, mis temaga seondub, toob tegelikult naeratuse suule. Puhka rahus, Lontu!