Miski pole võimatu, kui sa seda kujutleda suudad.

Nii, mul polnud eelmisel aastal ka nii kiire aeg, kui praegu. Puhkust polegi ja aeg läheb ka kiirelt, isegi nii kiirelt, et arugi ei saa. Kuigi reedel olin omadega päris läbi, otsustasin, et liialt ilus ilm, et seda peale tööd toas istumisele või niisama passimisele kulutada. Läksin Jukuga rattaga sõitma. Ta on mul niiiiiiii tubli. Kuigi me sõitsime 30km ja jõudsime koju hilja õhtul, oleks ta tahtnud veel sõita.
Laupäeval pidin Noprisse minema. Algul kartsin, et lülitan äratuse kinni ja ärkan, olles sisse maganud juba. Õnneks polnud nii ja üles sain kohe, kui laul mängima hakkas. Lootsin, et tuleb rahulik päev, aga kaugel sellest. Mul polnud aega isegi hingata, rääkimata söömisest-joomisest. Vähemalt kuni kella 11'ni, oli koguaeg järjekord ukseni ja lohutasin ennast mõttega, et hea asja saamiseks peabki kaua järjekorras seisma. Esimest korda kahe aasta jooksul kuulsin, kuidas üks klient ütles reaalselt: "Täna on noorem müüja, võib-olla on piim ka siis parem." :D. Elasin ilusti üle tööpäeva. Koju jõudes panin kiirelt kleidi selga, sest õues oli nii palav. Hiljem, kui ema ja isa ka koju jõudsid, siis istusime ja rääkisime maast ja ilmast. Nii, kui olime jutuga kassi juurde jõudnud (rääkisime sellest, et kassi ei saa võtta, sest aega pole jne), tuli metsast välja umbes 10-kuune must-valge kass. Berta algul ehmus ja uudistas. Pärast näitas iseloomu ka, aga sai kassiga kiirelt sõbraks. Meile tundus imelik, et kass nii julge on, mitte üldsegi ei kartnud. Muidugi arvasime, et ta läheb ära ja ei süvenenud temasse. Käisime Tilsi laulupeol ära, tagasi jõudes oli kiisu muidugi meie juures veel. Hommikul samamoodi. Siis me juba mängisime temaga ja andsime süüa talle. Olime veendunud, et ta jäeti maantee äärde ja olime nõus ta endale jätma. Panime talle nimeks isegi Albert. Kiindusin temasse täielikult. Õhtul selgus, et meie Albert on tegelikult Jussi kass. Kurb oli, aga ma pidin sellega leppima. Varsti rõõmustab väikeseid Sass :). Eile tegin rabarberi-jogurtikoogi, sest emal ja isal sai 21 aastat esimese kohtumise päevast. Meenutasime kõike toredat ja armast :D :). Reedel lõpetab mu väike Juku (kes pole enam nii väike) lasteaia. Loodan, et tuleb ilus ilm, sest ma kavatsen sinna kleidi ja lokkidega minna ja vihm ei soosi seda üldse.
Pühapäeval sattusin juhuslikult Premia kodulehele, kus algatati uus kampaania - unistuste jäätis. Kuigi ma pole üldse inimene, kes selliste üritustega kaasa läheb, aga otsustasin ennast proovile panna. Nüüd ei saa ma ärevusest vähemalt 21. juunini lahti, sweet :D. Praegu läheb mul üllatavalt hästi, aga lõdvemalt ma asja ka võtta ei taha, pigem pingutan lõpuni :). http://www.premia.ee/unistus/top-10 - palun hääletage minu poolt siis, iga 24h järel, muide :). Kõigile toetajatele olen suuuuuuuuuuuuuure tänu võlgu!

Ära nuta, kui see on lõppenud; naerata, et see üldse juhtus.

Eile, kui tuli jutuks see, mida ma edasi teen, ei teadnud ma tõesti vastust. Raske on vastata, kui kuskil pole midagi kindlat. Ma ei saa nende kohta öelda isegi asi. See on pigem paigalpüsimatus. Ema tõi võrdluseks kohe selle, et minu vanuselt ootas ta juba mind :D. Muidugi tahaks, et kõik oleks kindel, aga kõike ei saagi, mida tahta. Üks tegur mõjutab teist ja nii see läheb. Ma ei kujuta ette, kui loogiline oli, et 20 aastat tagasi sünnitati enamasti 17-20. aastaselt. Tänapäeval on see samamoodi tavaline nähtus. Ma ei taha järgmised 10 aastat ainult karjääri teha, pigem ootan õiget aega ja paigalejäämist, mis loodetavasti juhtub lähima aasta jooksul. Päriselt panid ema-isa laused mind mõtlema, isegi ei tea, miks?
Eile sai rabarberikooki tehtud, mmm, kui neid rabarbereid vaid jaguks. Ma olen arvatavasti kõigil juba need ära võtnud :D, nüüd jääb üle vaid enda rabarberite kasvu oodata. Eile hakkasime mu ratast parandama. Õnneks polnud midagi katastroofilist. Ratta pidi kinni keerama, natuke õlitamist, piduriketas viidi Allanile, et ta selle sirgeks teeks. Porikad ostsin täna uued ja spidokale ka patarei, aga ikkagi on mingi lühis sees, kahjuks. Ootan abilist siis. Tahaks ratta ikka 90% ulatuses korda saada :). Endal ka parem tunne siis. Uskumatu, aga eile suutsin jälle telefoni ekraanile väikse mõra tekitada. Kuna laupäevane Eurovisioon ei tõotanud palju põnevust, siis läksin varem magama, seades äratuse ikkagi üheksaks, et pool päeva maha ei magaks. Kui äratus kell 9 laulma hakkas, ehmusin enam-vähem, kui mõttes oli, et on laupäev ja olen tööle hiljaks jäänud. Enne äratuse kinni panemist suutsin selle muidugi kõva kolakaga maha kukutada kahjuks. Hiljem, kui kassipoega käisin uudistamas, märkasin, et väike mõra on tekkinud :D. Tubli. 2 järgmist nädalat on väga tegusad. Tegelikult kuni mai lõpuni on väga tegus. Otsustasin, et praktika aruannet ei hakka enne tegema, kui eksam tehtud pole. Muidugi loodame parimat.

Kevad on :)

Ma ei tahtnud enne siia kirjutada, kui Diana Saare Tan "Regina, mu imekaunis võitlejanna" läbi loetud on. Algul lugesin usinalt, siis jäi mõneks päevaks lauale mind ootama. Eile, kui töölt tulles oli väga väga väga järsku halb enesetunne, siis sai paar rohtu söödud ja üks tunnike magatud. Peale seda jõudsin "Marley and Me" vaadata pisut ja mõtlesin, et peaks edasi lugema, sest lõpuni polnud palju jäänud ja põnevus oli olemas, kuigi lõpp oli teada. Nimelt, raamat rääkis Regina Tanist, kes oli eesti-hiina päritolu tüdruk. Nelja-aastasena haigestus ta ajuvähki ning pidas kuus aastat ränka ja vaprat võitlust haigusega, mis kord taandus, siis jälle uuesti ründas, elas üle neli ajuoperatsiooni ja kuude kaupa kurnavat keemiaravi. Viimaks tuli Reginal ja ta perekonnal haigusele alla vanduda: Regina suri päev pärast oma kümnendat sünnipäeva. Raamatu kirjutas Regina eestlannast ema Diana, kes avameelselt, traagiliselt ja tundeliselt jutustab sellest, mida tähendab elu vähihaige lapse kõrval. Kui aus olla, siis on see kõige kurvema ja traagilisema sisuga raamat, mida kunagi lugenud olen. Terve teos sisaldaski sõnu haigla, vähk, süstal, keemiaravi, oksendamine, jõuetus, sPNET. Ma isegi ei suuda ette kujutada, mida võis tunda ema, kelle 4. aastasel lapsel avastatakse järsku vähk ja ta kulutab 120 000 dollarit + üle viie miljoni dollari kindlustusraha, et laps terveks saaks ja elaks võimalikult täisväärtuslikku elu. Lõpptulemuseks oli surm, mille vastu ei saanud keegi mitte midagi teha. Uskumatu, et Diana suutis pärast tütre surma veel raamatu kirjutada ja seal käis läbi jälle väide, et kui pole asjaga seotud, siis ei oska selliseid inimesi märgata. Juba kolmandal haigusaastal teadis ta vähist arstidest rohkem. Kogemused ongi need, mis rikastavad. Eriti uskumatu tundus mulle see, kui Diana oli loobunud Regina ravimisest ja arst ütles ka, et enam pole midagi teha, siis ta suutis Regina matuseid korraldada, kuigi Regina oli elus. Ta teadis, et teda pole kauaks, aga läbi raskuste suutis ta korraldada matused, mis olid kindlasti ideaalsed ja just sellised nagu Regina soovis. Mind hämmastas Regina elutahe ja aktiivsus. Kui ma peaksin 6 aastat järjest rohtusid sööma, pidevalt oksendama, ilma juusteta olema ja söögi alla-peale keemiaravi saama, siis vaevalt ma nii positiivne ja elujõuline oleksin. Ma ei lasekski ennast nii palju torkida, aga Reginat jään ma elulõpuni imetlema. Kuigi ma teda isiklikult ei teadnud, läks ta raamatu kaudu mulle väga sügavale südamesse. Soovitan raamatut kõigile!
2,5 nädalat olen praktikal olnud ja üldse ei viitsi järgmine teisipäev jälle pool päeva bussiga sõita, see on väsitav ja tüütu. Praktika aruannet peaksin ka tegema, aga...ei jõua, kui aus olla, siis tööajast pole mul küll aega seda teha, sest koguaeg on tegemist. Eile tuli ka üle pika aja uut kaupa. Ruumi hakkab ka nappima varsti. Eile käisin kahe kassipoja otsingul. Üks kassipoeg oli ilusti õige koha peal, mitte nagu teine, keda me ei leidnudki. Hiljem tuli muidugi välja, et valest kohast otsisime :D, valelt poolt s.t.. Kui täna aega on, siis võiksin veel proovida, sest kaksikud on päeval lasteaias.

Suve ootusel.

Päris lähengi järgmine teisipäev Tallinna, et seal jälle tund aega konsultatsioonis istuda ja siis sama targalt tagasi tulla. Hommikul piilus metsa tagant päike ja arvasin, et peaks tuulekaga minema. Poole tee peal kadus muidugi päike ja Tallinnas oli tuule kiiruseks 50 m/s. Aaaah, ma olen nii vihane õpetaja peale :D, et ta ei saanud siis e-maili saata, mille sisu oleks võinud olla: "Teisipäevane konsultatsioon kestab tund aega, Türi on haige.". Sellest oleks täiesti piisanud. Ma saaks aru, kui mul oleks olnud Tallinnas veel midagi olulist teha, aga ei. Mis siis ikka, võib-olla ongi parem, kui tööl täna ei käinud. Teatud uudisest on mingis mõttes kahju ikka, aga harjumine võtab aega lihtsalt. Tegelikult on uskumatu, kui ette määratud kõik on. Muidugi võiksid negatiivsed sündmused olemata olla, aga see on paratamatus. Mõni sündmus on nii uskumatult halb, et see jääb mällu igaveseks. Isegi sellega harjumiseks läheb aega, aga positiivsem on mõelda, et järelikult pidigi nii minema, mis siis, et tagajärjed päris karmid on. Täna, kui teel Tallinna bussis natuke magasin, siis oli ärgates tunne, et olen pool päeva maha maganud ja üleüldse on õhtu juba. See võis tuleneda päikese puudusest ja üldisest väsimusest. Kusjuures, mulle täitsa meeldib Magaziinis töötada :D, seal on kõik kuidagi nii omad. Eks näis, kuidas neil Pärnu poega läheb.

• Mulle ei meeldi jutud paranähtustest