Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad.

Iga päev tuleb meil langetada kümneid otsuseid ja valikuid, enamik neist otsustest puudutavad igapäevaelu ükskikasju. Kuid igas päevas on mõni otsus või valik, mis võib muuta kogu meie edasist elu. Öeldakse, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Me haarame sellest teadmisest kinni ja kihutame nagu segased läbi elu, tehes rutakaid otsuseid, valesid valikuid ja vigu, mida pole võimalik parandada. Me arvame enne, kui teame, usume, enne, kui veendume, laidame, enne, kui süveneme. Püüame end tõestada nende ees, kes meie tõestust ei vaja ja olla paremad nende silmis, kes meisse niigi usuvad, küsimata endalt, kuhu me tegelikult tahame jõuda? Iga päev tuleb meil langetada kümneid otsuseid ja teha valikuid, mõned neist võivad muuta meie elu ja keegi meist ei taha teada, kui piinav võib olla kahetsus läbimõtlemata otsusest.
Haigus, mis algas eelmisel reedel, muutus talumatuks väga kiiresti. Kuna mul oli selline haigus viimati võib-olla lapsepõlves olnud, siis oli järjekordselt kindel, et see kaob sama kiirelt, kui tuli. Eksisin. Praegu imestan, kuidas ma sellise haigusega üldse tööl jõudsin käia. Kott oli mul mini-apteek (mõni rohi vähem, kui Väikses apteegis - toim.). Nii ma käisin terve nädal tööl, 6 või 7 rohtu kotis :D. Kolmapäeval otsustasin siiski perearsti juures käia. Üllatus üllatus, ta kirjutas ospamoxi (laia toimespektriga aminopenitsilliinide rühma kuuluv antibiootikum - toim). Tänu sellele tõmbus nohu iga päevaga tagasi ikka. Suuuuuurimaks abiks oli arvatavasti kaselehed, mis on nüüd minu jaoks kevadel ja suvel nüüd nr. 1 ravim. Et sellist haigust enam ei tuleks, sest  minu töögraafiku juures on seda väga raske ravida.
Eile käisime kontserdil. Rahvast oli väga väga palju ja 1/4 oli vähemalt midagi hoopis kangemat tarvitanud. Hellad Velled olid head, aga kas Vastseliina Mõisapargi lava on liiga madal või on bändipoisid liiga lühikesed, aga algul ei saanudki aru, kas mängib muusikakeskus või on tõesti keegi mängib laval reaalselt. Tantsitud sai ja peale seda, kui politsei meid kinni pidas, oli terve tee 3-4 kindlat lauset, mida nad korrutasid terve kodutee, mis oli pikk.

Asjad ei muutu. Meie muutume. Henry David Thoreau

Vahel tundub, et kõige keerulisem ülessanne siin elus on õppida püüdma hetke, tajuda olevikku ja tunnetada end selles sekundi murdosas, sest järgmisel hetkel on olevikust saanud minevik ja ees ootab tundmatu tulevik. Nii lihtne on mäletada ja meenutada minevikku ning unistada tulevikust, kuid nii keeruline on jääda korraks seisma ja tunnetada iseennast oma erakordses elus. Seepärast me ei peatu, vaid tormame edasi, lootes kunagi kohale jõuda, teadmata isegi, kuhu? On inimesi, kes elavad minevikus, sest see tundub kindel ja turvaline, on neid, kes elavad tulevikus, sest neile meeldib loota ja unistada, kuid on ka neid, kes oskavad nautida olevikku, sest just praegust hetke püüdes võib kasvõi korraks tunda elu tõelist maitset. Kui me õpime püüdma hetke ja suudame leida iseennast selles hetkes, siis võime me aja seisma panna. Selles hetkes ei juhi meie elu aeg, ega teised inimesed, oleme ainult meie ja see tunne, mis pani meid seda hetke püüdma. See ongi olevik ning hetkes olemise võlu ja valu. Kuid vahel peatub aeg meie tahtest hoolimata, see juhtub siis, kui elul on meile midagi olulist öelda, meie endi kohta. Ja sel hetkel ei soovi me midagi muud, kui et sellest talumatult valusast olevikust saaks ometi kord minevik.
Pole päris kaua siia sattunud. Tahtejõud või motivatsiooni on väheseks jäänud. Pole üldse mõtet rääkida, mida ma teinud olen 27. maist kuni tänaseni. Liialt pikk aeg. Mainida võib, et viimati, kui ma siia kirjutasin, siis ei osanud ma isegi unes näha, et Premiasse varem, kui peaks, satun. Riikliku müüja eksami tegin ka ära, kuigi olin 70% kindel, et juba teoorias toimub põrumine. Kui praktilise osa kellaajad seinale pandi, siis oli üllatus nii suur, kuna kõik, kes minuga samas ruumis olid, said teooriast läbi. Teoorias põrumist kartsin, sest ma ei õppinud piisavalt palju, aga hästi läks :). Teooria ja praktilise eksami vahe oli ligi 3 tundi ja enamuse ajast istusime lõõmava päikese all. Oleks tahtnud, et võimalikult vähe riideid seljas oleks. Praktilist eksamit hakkasin kartma, kui selleni oli jäänud 15 minutit. Põhjuseks oli ilmselgelt see, et reaalselt tegin ma poe mängu kaasa terve õppeaasta jooksul max. 3 korda. Õnneks oli situatsioon enam-vähem lihtne, aga eluks ajaks jääb meelde märk, mis viitab tootja garanteerimise õigele kogusele. Kokkuvõtteks sain vist 79 punkti 110'st. Eksami sooritamine oli ikka väga hea, sest kujutan ette, et mu tuju poleks pooltki nii hea olnud, kui ma oleksin põrunud. Siin poleks mänginud rolli end põrumiseks ette valmistamine. Peale eksamit oli lihtsalt nii hea tunne, et never ei pea enam karaate või promille arvutama. Nädalale pani punkti laupäevane grillõhtu :). Suur aitäh seltskonnale! 16 päeva veel tööl, siis on 2 nädalat puhkust, mille jooksul tahaks kindlasti palju korda saata. Reedel või laupäeval sai gripp mu kätte. Praegu on tänu rohtudele parem, aga irooniline on kuumaga köhida või nohune olla. Loodan kiiret paranemist.
Kuigi olen siia tõesti häbiväärselt vähe sattunud, siis parandan ennast kindlasti :).