Kui suudad millestki unistada, suudad seda ka saavutada!

Elus on hetki, mil tundub, et enam paremaks minna ei saa. Need on hetked, kui Su kõrval on inimene, kes mõistab Sind sõnadeta. Kelle silmades on kogu maailma armastus, mis kuulub ainult Sulle. Need on hetked, kui Sa tunned, et selle inimesega koos on kõik võimalik. See tunne annab Sulle tiivad, mis kannavad Su pilvedest kõrgemale ja Sulle tundubki hetkeks, et see ongi nüüd Sinu elu, kuigi tegelikult on see vaid hele-sinine unistus. Jah, elus on hetki, mil tundub, et enam paremaks minna ei saa. Need on hetked, kui Su kõrval on inimene, kelle silmades on kogu maailma armastus. Inimene, kes mõistab Sind sõnadeta ja suudab Sind võtta just sellisena nagu Sa päriselt oled. Inimene, kes võtab mured enda kanda ja laseb Sul uskuda, et kõik on hästi ja tulevik helge. Inimene, kes vaatamata oma puudustele, ei lase Sul tunda end üksikuna ja toidab Su lootust, et kõik saab minna ainult paremaks. Kuid siis tuleb keegi, keda Sa ei oodanud ning lõhub Su hele-sinise unistuse. Oled Sa selleks valmis?
Olen lugenud, et kirjutama peab iga päev, mitte ainult siis, kui tuleb "inspiratsioon", sest kui kirjutada regulaarselt, hakkab see inspiratsioon ka iseenesest ja kiiremini tulema. Samamoodi võib hommikul juhtuda, et esimene naeratus tuleb teha ise enesele, natuke sundides ja teeseldes, siis saab aju signaali, et kõik on hästi ja hakkab omakorda naeratust tekitama.
Enamikul meist on sisse ehitatud süütunde mehhanism: tunneme end süüdi, kui lihtsalt "kasutult" puhkame või teeme midagi vajalikku, kuid ei vaata kella. Me tahame, et meil oleksid käed-jalad tööd ja tegemist täis. Laiskus on riivatu pahe. Aga stressivabad inimesed on kuidagi rõõmsamad ja tervemad. Kas parem on olla oma aja peremees, lugeda minuteid ja teada, mis juhtub järgmisel täistunnil, või olla lihtsalt õnnelik, tehes asju rahulikumas tempos ja võimalikult vähe kella vaadates?