"Õnnelik on see, kes elab oma saatusega rahul olles."

On päevi, mil elu tundub näitemänguna. Etendusena, milles iga päev on omaette vaatus, täis ettearvamatuid tseene koos paremate või halvemate etüüdidega. Seda lugu pole kunagi kirja pandud ja me ei tea millal ja kuidas see lõppeb. Nagu me ei tea ka seda, millist rolli tuleb meil mängida täna ja just praegu.
Tahaks juba talve. Ootan neid hetki, kui taevast sajab laia udupehmet lund. Samal ajal kuulan Hannah - Talveöö, mille hetkeline kuulamine tekitab isegi jõulutunde.Varsti hakkan kilode kaupa mandariine sööma :D. Nagu ikka eelnevatel aastatel, sest 1,5 kuu pärast on juba jõulud :). Kauri kirjutas juba eelmine laupäev jõuluvanale kirja, kuna ta ütles, et ei suuda 4. detsembrit ära oodata. Eks väikesed ootavadki jõule kõige rohkem :D. Aga mina ka :)
Praktikast on möödunud peaaegu 3 nädalat ja kuigi hommikul pool 7 ennast ärkvele sundida on üsna raske, pole mul kordagi olnud tunnet, et kondiitri töö on ikka jama. Erandiks on muidugi olukorrad, kui ma pean munakollaseid munavalgest eraldama ja 90 muna järjest, vähemalt. Ma saan enda jaoks uut inspiratsiooni ja see on ainult hea. Juhendaja puhkusel oleku suutsin ka ära taluda, kuigi algul tundus see üsna pikk aeg ikka. Hea tunne on, kui isegi meistriga on hea klapp :). Millegipärast helises kahe nädala jooksul nii telefon, kui ka uksekell liigagi tihti. Meister juba mainis, et me peame tööd ka tegema ja remondimehed ei saa mõelda, et me mingid uksehoidjad oleme :D. Vähemalt olid toredad töölised, ajasid niisama juttu, tegid nalja ning sõbralikud ka .
Kuna mul oli nädalavahetusel 3 vaba päeva, siis mõtlesin, et ühte neist kasutan Karnaluksiks, aga ma teen kõike ikka viimasel minutil ja viimasel minutil ei suutnud ma ka netipulka leida. Samas laupäeval mõtlesin, et panen kohta, kus on kohe hea võtta. Otsisime emaga pool maja läbi mitu korda ja ikka ei leidnud. Suhteliselt müstiline olukord oli. Mina ka paanikas veel :D. Otsustasin siis ikka veel üheks ööks Lõunasse jääda. 5-10 minutit pärast seda, kui vanemad olid linna läinud, leidsin netipulga üles...meigikotist, sweet. Järelikult pidingi veel koju jääma, sest algul ei tulnud meigikott üldse mõttesse :P.
Teisipäeval kutsusid Kuno, Hans ja Merlin Patrickusse. Ma ei tea muidugi, milleks mind sinna vaja oli, aga rahule nad mind ei jätnud. Lõpuks jõudsin Hollywoodi ette ja mulle lähenes jooksuga Kuno, kes oli Hansuga kokkuleppe teinud, et kui viie minuti jooksul Patrickusse jõuan, saab ta ühe õlle tasuta. Muidugi pidin ma tema heaolu nimel jooksma siis. Seal polnudki väga hull, kui algul arvasin, kui Hans asjadest paremini aru saaks :D ja kõike tõsiselt ka ei võtaks ;).
Lubasin endale, et käin nüüd korralikult tööl, nagu õige tubli ja töökas naine ikka :D. Tõenäoliselt see õnnestub ka :). Eile lõpetasin LÕPUKS OMETI niidirullide pakkimise, mida ma olin teinud vähemalt viimased 4-5 tööpäeva & ma rohkem tõesti ei jõudnud. Entusiasm (?) tuli kohe tagasi, loodan, et täna antakse tööd, mida ma ei teeks jälle 4-5 tööpäeva. Lootust on vähemalt.
Järgmine nädalavahetus on jälle Lõunasse minek. Saab sauna (!!!!!!) ja ema planeeris kohe peole mineku endale. Tavaliselt on ema tütrel kainekas, aga võin öelda, et minu ema pole mul küll kordagi kainekas olnud, pigem mina temal ikka :D, kiitus mulle, et ma seda talunud olen. Seni on nädal aega mõelda, mis tordi isale töö juurde teen, kui vaid Koogimeistrist tellitud asjad kohale jõuaksid :).

*Jõulud on minu jaoks ühed paremad pühad aastas :)

You’ll be surprised to know how far you can go from the point where you thought it was the end

Kas pole kummaline, et kui lapsena tundub elu põnev ja lõputu mäng, siis täiskasvanuna saab sellest karm reaalsus. Miks me vahetame siira avastamisrõõmu rangelt läbi mõeldud sammude vastu? Miks me ei julge enam lõpuni usaldada, vaid laseme end mõjutada eelarvamustel? Miks eksimistest saadud haavad enam nii kiirelt ei parane? Kas elu oleks ka täiskasvanuna sama ilus nagu lapsepõlves, kui me mõistaksime, et tegelikult see ju ongi mäng.
Nädal praktikal olnud ja olen õnnelik, et kuhugi masstootmisse ei läinud. Kõik tundub täpselt paras, sest ei pea päevas 32 torti tegema (nagu Kerttu rääkis) või 8 tundi pirukatäidist pirukasse panema. Tööpäevad on mõnusalt lühikesed ja seltskond on ka tore. Juhendaja on isegi toredam, kui meister, kellel on distsipliin rangem. Juhendaja lendas esmaspäeval Marocosse (?), tagasi tuleb 11. november ja mina pean seni meistriga kahekesi olema. Kui ma selle aja üle elan, siis võib praktika juba edukaks lugeda. Aga selleni on 1,5 nädalat...
Eelmine neljapäev käisin oma kõige kallima, Valdo ja Stellaga Jurmalas. Vähemalt see kord ma ei läinud oranži või punasesse :D. Järgmisel aastal uuesti :).
Täna käisime Toidumessil. Algul oli piletitega jama, aga saime VIP kaartidega sisse, nii et kui homme või ülehomme oleks aega, siis võiks jälle seda külastada, aga...kuna ma pisut pettusin, siis ei läheks ma isegi vaba päeva olemasolul sinna. Käin paar päeva tööl ja mõtlen, mida nädalavahetusega ette võtta. Inspiratsioon sai otsa...(hea, et ma teist blogi esimesena täiendasin)

Fakt: Minu emotsioonidel puuduvad piirid, kahjuks.