Praegu otsustasin siia midagi kirja panna ainult sellepärast, et kell on 1.50 ja mul puudub uni.
Kuna laupäeva hommikul toimus viimase aja üks kõige kurvemaid sündmuseid - leidsin meie pere kassi maanteelt alla aetuna - siis hakkasin mõtlema sellele, kui palju me inimesi tunneme või neid läbi oskame näha? Tegelikult me kohtume päevas sadade inimestega (ka tänaval vastu mööda kõndimine on kohtumine), aga me ei tea, mis ta hinges toimub. Mina olen 90% ulatuses inimene, kes negatiivseid tundeid välja ei näita. 10% kuulub sellesse kategooriasse, kui ma näitan neid välja väga lähedasele inimesele. Täpselt nii, neid inimesi on vähem, kui ühel käel sõrmi. Öeldakse muidugi, et jagatud mure on pool muret, aga ma ei taha tõesti igale teisele rääkida millestki, mis mulle väga halvasti tegelikult mõjub. Õnneks võin öelda, et selliseid olukordi, kus ma pean halva sündmuse enda sisse jätma ja näiteks hommikul rõõmsalt tööle minema, pole palju. Samamoodi, kui kõnnid tänaval, siis võib nendest ainult mõni protsent inimesi olla tõeliselt õnnelikud. Omamoodi oskus ongi raskuses naeratada ja rõõmsameelne olla.
See mõte vaevas mind laupäevast alates siis :D. Enda elust-olust ei oskagi midagi eriti kirjutada. Paari kuuga on väga palju muutunud, k.a. väga heade sõprade kaotamine. Kui 11. juulil järjekordselt Nopris puhkust andsin, arvasin, et 4 nädalat läheb nii aeglaselt ja venivalt, aga õnneks on 4 töist nädalat läbi. Saan natuke puhata, mille sisse jääb ka Maasikaealiseks saamine. Praegu annab ainukesena vananemisest märku selg, mis on probleemiks olnud juba 2 nädalat ja 3 päeva. Arvestades seda, mis seis algul oli, on praegune pisike valu nagu sääsehammustus. Pipraplaastriga harjusin ka ära - valus, aga väga tõhus abiline. Homsest hakkan harjutusi tegema (loodetavasti aitavad paranemisele kaasa), lubasin ämmale ;). Praeguseks on kell saanud 2.14 ja tundub, et on õige aeg siin lõpetada ja magama suunduda. Ehk siis, võib-olla satun siia jälle varsti.
7. aug 2012
Tellimine:
Postitused (Atom)